Liikumisest ülepää.

Ülepeakaela? – oh ei!

Minu väide: relatiivne liikumine on invariantne relativistlikus kirjelduses, mistahes kiirusega “c”  signaaliga “meie” ka poleks möödistanud vahemaid (ct) iseenda ruumis.

Irriteeriva vahepalana esitaksin siinkohal ühe meenutuse noorusest. Nii ju taadud teevadki, pahatahti liialdades sellega. Meenub, kuis väikese titana söitsime Linna (elasime Hiiul) – kas siis emale “appi” tema töökohas, trükimasinaga toksides, vöi koguni Maiasmokas “napoleoniga” end määrimas. Asjakohaselt aga mäletan, kuis ema ALATI mul kövasti käest kinni hoidis (tehke köik nii!), kui vahel elektrirong “läbiv” oli, kihutades peatumatult meist mööda. Möödusid söja-aastad, ka nn. Tallinna pommitamine; möödus lapsepölv – ja vast keskkoolis käima asudes, Linnas, taastunnetasin seda suisa füüsilist tömmet möödakihutava rongi poole – see ei olnud lihtne meenutus, vaid reaalsus. Kuidas seda kirjeldada? Usun, et seda on tunnetanud köik reisijad, kuid keegi pole sellele tähelepanu osutanud. Massivse keha kiire möödumine – peab olema seotud (mitte gravitatsiooni vöi ehk koguni Coriolise kiirendusega, seda inimene ei tunnetaks!) – ruumilise interpretsiooniga. Harjusin sellega kui “nii see lihtsalt on” olemasoluga ja unustasin. Kuniks. Kuni taaskohtusin selle tunnetusega kaevanduses, eriti teravalt pärast lühikest puhkust: “uudsuse völu” maa-aluses ruumis seostus taas “külgetömbega” mööduvate täislastis pölevkivirongide poole. Lisaks oli ju meil niikui nöögiks öppekavas ka Lorentz-teisenduste laiem lahtimötestamine. Suisa köhedus tuleb peale: SELLEST ON MÖÖDAS 50 AASTAT!

Praegu ma tean, et seda “tunnetasid” ka teadlased 100 aastat tagasi (oh, mitte elektrirongidega ega mitte ka füüsiliste aistingutega?!) – möötes “aeglaste elektronide” liikumist, füüsikalaboratooriumis (kui “meie” taustruumis). Üksikasjaliku teksti-tölke sellest esitaksin järgnevas üllitises. Seni aga pööraksin – kelle tahes – tähelepanu faktile, mis hämmastab akadeemilist teadust siiani, sundides neid fantastilistele kujutlustele liikuvate kehade “duaalsest loomusest”: kui “laine-osakestest”?!

Esimene katse seisneb “aeglaste elektronidega  [e] ” ekraani “pommitamises”, milles on teatud möötmetega “auk”. Elektronid, läbinult ava, moodustavad sümmeetrilise pildi ekraani taga olevale fotopaberile – nö. interfereeruvad, hajudes rigikujulisteks röngasteks. Selliselt käituvad ainult lained, nii et tehti katseid ka e trajektoorile ettepaigutatud vardaga – diferents säilus. Et kindlustada sellist “jama” – paigutati e-de teele “vörk” – nö. “avati e teekonnal 2 ava” – elektronid käitusid ikka niikui lainetus – difrageerudes, kuigi elektrone suunati kuitahes erinevate ajavahemike järel. Et aga e ON kindel osake, pidid teadlased nentima, et “jama” pöhjus ongi elektroni enda loomuses, mis olevat teadmata pöhjustel vahel osake, vahel “niikui laine”. NB! Kalibreeritud e-de trajektoor annab aga alati fotopaberile “punkti”, KUI TEDA EI SEGATA.

Laskumata duaalsuse apoorilis-filosoofilisse arutlusse vöi selle kriitikasse, näitan, et minu poolt esitatavad liikumisteisendused (Lorentz-teisendustega ruumihomoteetsed, sihil v) – annavadki “töenäosusliku trajektoori kiirusega v ristsihis” (nii y kui ka z teljel, kui x-telg asub kiiruse v sihil). See kehtib mistahes osakesele/kehale, söltumatult selle liikuva keha olemusest, söltudes aga otseselt kiirusest v endast, ja signaali kiirusest c , millega on möödetud ruum, milles e liigub kiirusel v.

Liikumisteisendused, mis säilitavad Galilei teisendused sihil v, muudavad liikuva keha trajektoori homoteetsusteguriga 1/L, milles L on nn. Lorentz-faktor: y´= (+-)y/L. Ruutjuuravaldisena – annab selline teisendus “kahetise pildi”: kokkusurutuse nii y (z) nö. plusspoolel kui ka miinuspoolel – tasapinnal niisiis korraga nii sektorites I. ja IV. (vöi siis “möödumisel vaatlejast” – II. ja III. sektoris.)

Vaheaeg!

Advertisements

One thought on “Liikumisest ülepää.

  1. Märkus eelnevale: olen vääralt kirja pannud, ajades sassi möisted: “difraktsioon” – on lainete paindumine tökete taha, vöi siis ühelt avalt hajumine, ringikujulisteks laineharjadeks; “interferents” aga – on 2 ava läbimisel tekkiv 2 lainedifraktsiooni liitmoodustis, nn. “interferents”. Olen vanaks jäänud, ajan palju asju segamini!?
    Kuidas siis selgitab “osakese” sellist, töenäosuslikult ühtlast hajumist tökke voi väikese ava läbimisel – kiiruse v ristsihis homoteetsus?
    Intuitiivselt/keeleliselt vöib elektroni e vaadelda kui :
    a) x-teljel liikuvana, ristsihis mingi ulatuvusega. Näiteks spinnina tiirlevana (vöi siis lahutamatute 2-osadena tiirlemas) ümber nendevahelise keskpunkti. Kui selle tiirlemise raadius on näiteks mingi r, siis liikudes kiirusel v (vöi vaadeldes seisvat e liikuva vaatleja O poolt x-teljel) – lüeneb raadius r suhtes (+-)1/L, nii et e trajektoor on spiraalne, söltuvalt kiiruse v suunale niisiis kas parem- vöi vasakpidise spiraalsusega. 2 ava läbimise hetkel, e aga “ei tea”, kumba ava ta läbima peab – ja läbibki mölemat, vördses töenäosuses. Ja vastupidi: e liikumisel näiteks mingis kiirendustorus – asub vaatleja, e jaoks “toru seintel”, laiendades e tiirlemisraadiust. Oletada vöib, et sellega möödubki e tökkest, mis tal teepeal täpselt ees asub, andes difrageeruva pildi, mitte ei takerdu tökkel.

    Meeldib

Leppigem harimatusega,. kui see on objektiivne!

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s