Erirelatiivsusteooria peamiseks köneaineks on nn. kiirused v ja (v – V, mis on nö. “vörreldavad”, möeldes selle all nende otstarbekat suurusjärku, mis annab möödetavate möjude mudeli. Üheks sellistest mudeleist on toodud P.Kardi “Relatiivsusteooria peajooned”, lk.141-142., joonisel 32. ja valemeis(33.3) kuni (33.13). Joonise 32. vöib lahtimötestada: kui laserikiire saatmist, mingi nurga w all, kiirusega v liikuvale peeglile /antud juhul liigub peegel “paremale”./ P.Kard vaatleb teravnurka w, sellist, mille puhul nurk w oleks väiksem kui 90 kraadi, näitamaks Doppleri ristefekti nn. punanihke määravust ka nö. “lähenemisel”. Autor arvutab välja nn. piirnurga w, mille puhul negatiivne efekt “alguse saab”. Lahkume aga erirelatiivsusteooria tölgendusest (nn. algebralisest arvutusest) ning vaatleme vastavust liikumisteisenduste möttes, milles funktsioonid rakenduvad – ainult ruumilistele vahemaadele (tösi, möödetuina signaali c kiirusega). Tähistame: f(ct) = ct(1 – (v/c)cos w) ja f(y) = ct/L. Ilmselt niisiis “piirnurk” “algab”, kui f(ct) = f(y). On selge, et piirnurga w “lähenemisel” täisnurgale (peegli nö. normaalile) – saabki efekt olema negatiivne – ja jääb negatiivseks ka “eemaldumisel” (intuitiivselt seega: piirnurgast w alates – jääb Doppleri ristefekt negatiivseks, üksköiksena f(x) teisendusfunktsiooni nn. vastandfunktsioonidele f(+-x). Miks see siiski nii on? Enamgi veel: me saame väita, et “alates piirnurgast w ” – hakkab peegel laserikiirt peegeldama ainult peegli normaali-pidi!
Sellise selgituse andis 1905-ndal aastal A.Einstein nn. peegelkatses, Vt. “Füüsikaentsüklopeediat” 1984, vene k., lk. 869. Eelneva arutlusega ühtlustamiseks peame aga A.E. antud mudelis vaatlema liikuvat peegelpinda – liikuvana normaaliga risti. Osutub, et kiiruse v kasvades (lähenemisel c-le), väheneb peegeldusnurk w, saades “teatud kiirusest alates” 0-ks, ehk siis peegeldub rangelt piki peegli normaali, tösi, suurenenud ringkiirusel ja körgemal energeetilisel tasemel. Viimasest saabki arvutada ka peegli enda liikumiskiiruse.
Selline, nö. liitmudel, ei ole saanud kajastamist nüüd juba üle saja aasta, sest “vajadus” selleks on puudunud: vaata, kuidas “ühtlustuvad” kinemaatikas nii erirelatiivsusteooria kui ka Liikumisteisenduste valemid! Kuid järeldused – ja liikumise lahtimötestamine, nö. liikumis-filosoofia – on vastupidised! Näibki ääretult imelik: miks ei arendanud Einstein ise edasi enda poolt väljaarvutatut selles peegelkatses?!
Tõnu: veebiruum 
“Einsteini peegelduskatse” – oli teoreetiline – mitterelativistlik! – matemaatiline arutlus liikuvaist eri murdumisnäiajaga keskkondadest. Arutlus, mille valguses saab selgemaks Paul Kard`i “piirnurk”: kui {1-(v/c)cos a} L = 1.
Tuleb lihtsalt aktsepteerida faktilisena (!) : signaali c -ga vörreldavail kiirustel:
muutub Doppleri efektis ainumääravaks – ristefekt;
liikuva peegli peegelduv signaal – liigub peegeltasapinna normaali-sihis.
Nende nähtuste “summeerimisel” /järjestrakendamisel/ – saame NÖUDE taastunnistada Galilei-Newtoni liikumisteisensdused sihil x (kiiruse v sihil).
MeeldibMeeldib
Pöördume hetkeks tagasi Paul Kard`i “Relatiivsusteooria peajooned” juurde (lk.67-70).
Olen eelnevalt juba korduvalt röhutanud: matemaatikas ei ole vääraid vastuseid, on vaid valed küsimused/eeldused, mis intuitiivsel tasandil muunduvad väärateks järeldusteks.
Faktina vötab P.K. valguse aberratsiooni olemasolu, Maa jaoks, lahkudes sellega heuristilisest ER-teooria I. postulaadist (taustkeha mittevajalikkusest). Joonisega 17. näitab ta, et homogeenne tähistaevas peab olema Maa omaliikumisest tingitult näivalt moondunud. Samas aga (lk.69) siirdub ta ikkagi väärasse kinnitusse: “Inertsiaalne vaatleja mingit aberratsiooni ei näe.”
Tösi, käsitledes liikumist ruumiteisendusena, ei saaks meiegi kinnitada “nähtavat aberratsiooni”, sest see “on juba teisenenud pildina muutumatu”. Iseasi aga ongi nn. Maa tiirlemisega ümber Päikese, mis annab pideva tähekiirguse suuna-muudu.
“Unustame hetkeks” otstarbetu väite “valguse kiiruse muutumatusest” (meie köneleme ruumidimensioonide muutusest!) ning vaatleme Liikumisteisendustes “signaali kallet”. Signaal c läbib ruumis vahemaa ct, nii et komponentideks lahutatuna avaldub ruumi eukleidilisus töepoolest valemiga (17.15). Teisenenud ruumis liigub signaal vastavalt seostele (17.16).
Nüüd arvestame, et (meil) : f(ct) = ct[1 – (v/c)cosa] ; ning seosed (17.17) – on ilmselged, möistetuna kui Kosmose ruumiteisendused Maa omaliikumisest.
“Abituks” tuleb lugeda P.K. mööndus: ” Öieti piisab a`määramiseks ühest valemist. Eelistatav on esimene (cosa`), sest teine ei näita erinevust a`ja (pii – a`) vahel.
KUID NIMELT sina`- NÄITAB LIIKUMISTEISENDUSTE OLEMUST! nii Doppleri ristefekti kui aberratsiooni lahtimötestamisel, ruumiteisendustena!
MeeldibMeeldib
Tahtsin vaid röhutada “Aberratsiooni”-löike olulisust!
MeeldibMeeldib