Ilmar! keda enam pole.
Alati ma jään kuhugi hiljaks. Ju siis olengi säärane, pikatoimeliselt mölgutlev tolvan, kes iseendaski selguselejöudmiseks sajandeid vajaks.
Süüvides minevikulisse aegruumi: näib, nüüdseks, et olid vist ainus, kes end minu söbraks lugeda vöis – ja kahjuks (?) selleks ka jäi. Mis meid siiski nii pikaks ajaks lahutas? Oli see ainult ruumiline vöi spetsiifiliselt ajastikuline vastandus?!
Tagantjärgi tunnetan kogu oma loomusega: Sina olid minust targem, möistvam ja andestavam. Meie esimene vastandus (kaks ju neid ülepea oligi!) tekkis, kui mina “armusin” Sinu öesse. Kaks lollikest, koolilöpupeol, täis hurmavalt lehkavat kevadet ja esmast suudlustki. Mis siiski juhtus, selle puhtuse-puhanguga?
Naeruväärselt tösi: mul ei olnud midagi selga panna, et jätkata kohtamisi!? SEDA aga ma Sulle ju ei könelnudki, kordagi mitte; meil oli 4 venna peale 1,5 paari kingi… .
TPI mulle ei istunud – mind hakkas huvitama “puhtam matemaatika”, otsimaks seda, mida ju siianigi jahin, teadvustunult vöi mitte. Edasine Sul ju teada: köikehävitav armastus, mis haaras mu jäägitult, koos rinnus rabeleva südame ja ootamatult purskuvate pisaratega. Seal Sa siis ju küsisidki: “Kas armastan Su öde?” – jah, kuid mis see siis ka on? – pani Sinugi mötteisse.
Möödus aastakümneid, mille kestel ma ALATI teadsin, kelle poole vöin viimaseski hädas pöörduda, tarvitsemata midagi selgitada.
Vajadus selleks tekkiski, kui läksin teravdatult vastuollu tollase riigi pöhitoega: KP juhtide möttetu mölaga, millele ma ka NENDE endi tähelepanu juhtisin. Kuidas aga karistada endist lastekodulast, , kellel “kasvatusvigu” olla ju ei saanud? Löögi alla pandi mu poeg, kellel keelati edasiöppimine keskkoolis, ja tütar, kes ühemötteliselt minu poolele asus. Rakendus Krupskaja “loodud” NLKP määrus “Naisküsimusest”, mis AAK-de vörgustiku kaudu kasutas laste vägivaldset ärakorjamist perekondadest. //See süsteem toimib siiani! – nüüd küll “peenema” nimetuse, eugeenika, nime all!// Rakendas seda sisuliselt KGB vastav “osakond”.
Sa olid kaasatundev, koguni sedavörd, et helistasidki “oma kaastöötajaile” (?!) KGB ohvitseridele, nende juhtkonnast. Abi sSa ei saanud – ja tütar viidigi Kaagverrre, tütarlaste sunnitöölaagrisse, kelle tööst elatus juba tollal, elatub siiani (!) terve asula.
Kas olin öige, kui katkestasin Sinuga suhted? Ei jätkanud neid ka mitte pärast rahutult valjut revolutsiooni? Mulle näis see öige, sest AAK-d jätkasid oma “tööd”, jätkas möju ühiskonnale see “naisküsimus” – ja vöimule tulid ikka needsamad paadunud kommunistid ja nomenklatuur. Ohtlikuks pidasin ju Sindki!?
Kas vöi kumb meist siiski osutub öigeks, nüüd siis juba aastate-tagant? Vöi kas selles ongi mingit lahendit, ei tea. Igaljuhul nüüdseks on eugeenika-meetodid muutunud palju rafineeriuimaks – ja tegusamaiks! Minu “Kaagvere-tütre” rase lapselaps paigutati “tema soovil” vanglasse, pärast seda kui talle juba alaealisena hakati inkrimineerima köikvöimalikke “kuritegusid”.
Viimasest juhtumist soovisingi Sinuga vestelda – ja selgus, et oled hoopis “mujal”.
Kahju jah! Aga äkki kohtume veel!?
Tõnu: veebiruum 
Aeg lendab, libiseb kui vaikne voolus sul alt läbi, alt ja pealt ja sisimast.
Kuskil ma mainisin oma “eluvaheaega”, tollal väikse lapse jaoks sedavörd hirmutavalt öudset, et kole kohe.
Täisealisena oli “äraolek” hoopis midagi muud. Operatsioonijärgses koomas: olin elus, kuid ilmselt mitte oma kehas. Mu isiksus oli kuskil “lae all”, kus nägin reaalajas toimuvat, samas kui Aeg ei olnud absoluutselt oluline: avardunud sündmuste-mosaiik rullus lahti just parajalt niipalju ja seal, kus mul soovi vöi ebagi-soovi oli. Mötestatus oli aga üllatavalt justkui “paheldi”.
Mis vöi kuidas seostub selline “preambula” teemaks valitud “armastuse väega”? Ei seostugi, iseendast.
Suisa naljakas ju, kui vörrelda seda temaatikat lauluga: Elu armastan sind,… . Naljakas, sest kestahes “tagasitulnukaist” on subjektina ise avardunum; tema elu pole enam vaid hetkejadade järjestikune sihituslik liikumine materiaalses ilmas, kuivörd ja ainult: olemasolevate (oluliste, toimivate) sündmuste subjektne järjestus, inimese enda valikuis.
Palju on arutletud “valikuvabadusest”, mille meile olevat andnud Looja. Kuivörd see siiski on “vaba”? Kategoorilise imperatiivina ei saa sellist vabadusastet aga mitte koguni määratleda: söltuvus valikuiks on sihituslik juba oma olemuselt meile antud eelnevate inimpölvede vaimse/hingelise kogemusega – ja tunnetusliku aktuaalsete kogemuste reastatud sündmusteahelaga.
Nimelt selline – aktuaalne – paratamatus “sekkubki” kogemusina reaalsusse. Kuidagi ehk saab kausaalsena vaadelda näiteks vihkamist – kui tingimuslikku reaktsiooni, valikuina reaktsiooni tugevusaste.
Kuid ootamatult, ootamatult kausaalsusseosena, “ei mahu” armastus enam mitte mingeisse raamidesse – see on “juhitamatu”. Röhutaksin: etteaimamatu, kuitahes paljuses informatsioonihulgas me prooviksime tegelikkuses arutleda.
Armumisest, kui emotsionaalsest plahvatusest, saab (tihti) “toibuda”, kuid sügavas armastuses – on midagi fataalselt pöördumatut. Ei saa “toibuda” ema-armastusest, niikui Jumala-armastusestki. Ja vastupidi: Ema armastus oma laste vastu ja Jumala armastus enda poolt loodud Poegade vastu – on kästamatult paratamatu, kuitahes väärituks osutuks poeg vöi patuseks Inimene.
Looduina “Jumala näo järgi” – jääb Inimenegi “Jumala nörkuse” juurde: armastusse. KUI selline aktuaalsus “tabab” inimesi omavahel, ei ole sinna enam midagi parata. See lihtsalt on nii – ja kutu.
Kas mingis reaalsuses saaks seda ignoreerida vöi möjutada? – ei usu. Kuid ületähtsustada seda ka ei tohi: meile on antud primaarse käsuna – nöue elada! – ja lihtsalt “mönel veab” rohkem, teistel vähem. Önnelikud on loodolendid, kes armastuses elada oskavad! Kuid eks sellises öndsuses ole ka midagi hämaralt negatiivsetki: “kaob” ju see “valikuvabaduse” anarhiline vabadus, millega ekslikult öigustatakse piiramatut/valikuta sexigi.
………..
Mis see nüüd oli? Öpetus? kellele?! Mjäuks.
MeeldibMeeldib