Vaade “sissepoole”.
Kunagi lapsepõlves ma olin tõsiselt hirmul: kujutledes ruumi “tihedana” mitte üksi aktuaalses lõpmatuses, vaid nö. sissepoole, milles kontiinumi võimsus tõi esile hirmuäratava pildi “teises mõõtkavas” galaktikaist, päikesesüsteemist – ja inimestest, tillukesist… .
Mis siis nüüd teisiti on? Lihtsalt veendumus, et “olematuseni” ei anna mitte kuidagi ruumi “peenendada”! Vaatleme siinjuures vaid kaht võimalikku mudelit: footonit ja elektroni.
Kaasajal kujutellakse footonit endale ette kui mingit “ketast”: kahemõõtmelist kämpu, millel on oma kindel polarisatsioon; kindel sirgjooneline (pao)kiirus c; ja millel on “lainepaketi”-efektid. Tõepoolest: kujutledes footonit “kahe mingi kvaasiosakese tiirlemisena” ümber nende mõttelise keskme – me ei saagi näha muud, kui “lainelisust” – kui tõenäosuslikku “olekut” siin-/sealpool tema trajektoori. Olukord aga muutub radikaalselt, kui me “toome mängu” 3-nda ruumimõõtme: sellises ruumis footon “käitub” juba mitte kui lainepaketike, vaid liigub “spiraalselt” – ümber oma trajektoori. /Piltlikult näib see, kui mingi “kaksik-genoom”, mille tõenäosuslikud ruumiolekud on “kivistunud” – paigalseisu./ Footonil on: kindel kiirus c, kuid “vaba” lainepikkus (sagedus; tiirlemiskiirus või siis radiaalkaugus “tsentrist”).
Elektroni me ei saa samuti vaadelda mingi “kettana”. Vaatleme seda siis “tiirlevana” kahest osisest (nüüd juba reaalselt olemasolevaist!), milledel on kindel tiirlemiskiirus – ja vaba kulgliikumine. Miks mitte kujutleda neid “osiseid” kui kaht (eri-)polarisatsioonitasandil seotud footonit?! Kujutlusvõimele jääb siin küllaldaselt ruumi, et defineerida “massi” mõiste, et seostada selline “mass” nö. mateeria algosisena?! jne.
………… Tänaseks aitab!
Tõnu: veebiruum 