http://www.akad.ee 18.07.2008 TONU 0.
Postiaadress : Postimaja, postkast 80, 50002 Tartu, Eesti
Saatja : Tönu Eevere, Jaama 4-1, 44311 Rakvere, tel. 54 54 88 54
TEEMA : ” Mis on loodusseadused ?” – Liikumisseaduste taustal.
Alused: Juurdelisatavad ” Ruumiteisendused” ( failid kujul TONU 0.0. … );
” LOODUSSEADUSED JA ÖKOLOOGIASEADUSED ”
Mark Colyvan , Lev R. Ginzburg “Akadeemia” 2008 nr. 7
I. Teadusvaatlejaist ja elegantsist.
01. Äaretult erudeeritud ( ja tshehhovlikult lakooniline !) artikkel
” Loodusseadused ja ökoloogiaseadused ” – oli uldmuljelt kosutav, kuni … leidsin antud kontekstis asjakohatu ideoloogilise fraseoloogia ( lk.1500, lg.2 ) :
“Nuud, mil meil on olemas selgem pilt loodusseadustest uldaiselt, pöördugem kusimuse juurde, kas bioloogias ja ökoloogias on seadusi. Me keskendume ökoloogiale, sest olukord ökoloogiaseadustega arvatakse uldiselt viletsam olevat, kuivörd ökoloogias puudub selline suur uldtunnustatud seletav teooria nagu Darwini evolutsiooniöpetus. ” ( ?! )
Kas artikli/ettekande autorid on ikka tösimeelses uskumuses, et darvinism on heuristilisena sulandunud mingisse bioloogiaseadusesse ? Millisesse siis ?
Darvinism on “arenenud” läbi neodarvinismi kaasaegsesse, möödunud sajandit häbiplekina saatnud ja siiani vöimust vötvasse, eugeenikaliikumisse. Inimese sunniline arendamine ja “kölbmatute” genotsiid – see on, mis mitte uksi teadlaste, vaid ka poliitikute jaoks peaks olema terve möistuse olemasolu ohukriteeriumiks !
Nimelt see sundis TONU tähelepanelikuks.
02. Autorid esitavad naivistliku kirjelduse nn. “popperlaste” induktiivsest arutlusest : loodusseadustele piisavuse kriteeriumina – nende kummutatavuse nöude esitamine. Samas on toodud töepoolest “lihtne falsifikatsionalistlik pöhimöte”, mis parodeerib induktiivset töestust. Vajalik oleks: ” kui olukorras O kehtib mingi E , vastavuses S , siis S esitab seadust, kui uleminekul olukorrast O järgnevale olukorrale O` me vöime ennustada tulemuseks E` ” . Siinjuures “unustavadki ” autorid, et induktiivsus nöuab vähemalt uhe konkreetse olemasoleva olukorra jaoks mingi seose ilmnemist, mis seeläbi vöimaldaks ulepea mingit ennustust ! Ainuuksi eitav tödemus, et
S(O) ei ole E, ei utle midagi ei seose enda ega väljakujuneva olukorra kohta..
03. Osundan artiklit: ” Tänapäeva teadusvaatlejad on väärilist tähelepanu pööranud ka teistele teooria väärtustele, nagu lihtsus ja elegants (Quine 1976; Fagerström 1987).” (Minu röhutus, T.E.)
Siinkohal toon kolme väljapaistva isiksuse “elegantse löpu kirjeldused” :
03.01. Vl. Nabokovi (“Kutse tapalavale”) Cincinnatuse ebamaine öövastav hirm butafoorilises hukkamises.
03.02. Evarist Galua` meeletu vaprus Bastilles`is, ööl enne hukkamist, et edastada meile oma teadmisi.
03.03. Albert Einsteini “viimsed sönad” : ” Elu kunstlik pikendamine on maitselage. Ma olen oma osa andnud, nuud on aeg minna. Ma tahan seda elegantselt teha. ” (?!) ( Werner Fuld “Viimsete sönade leksikon” )
II. Matemaatikuist ja elegantsist.
01. Matemaatik kui psuhhopaadist sarimörvar.
ALUS : “Märkamatud mörvad” Guillermo Martinez, PEGASUS, 2008 ., (avaldamisel kusida luba: http://www.pegasus.ee ), lk. 97. jne. Osundan tukati:
= M-i perekond pidas kiiret arengut geniaalsuseks, mistöttu ta kisti kogu lapsepölveks eemale omavanuste laste mängudest ja rituaalidest. …
Pilked suvendasid M-i eraldatust ning panid ta mölgutama kättemaksumötteid. Neis fantaasiates kujutleb M, kuidas tema talent pääseb maksvusele ja ta lömastab alandajad oma eduga, mis on taolistes olukordades tuupiline mötlemine. …
Kuid nuud juhtub midagi ootamatut: eksamineerijad teevad mingi ebaöiglase vea ja M-il tuleb murtuna koju tagasi pöörduda. See lööb tema hinge esimese möra, mida nimetatakse Ambere`i sundroomiks, kirjaniku järgi, kelle juures seda laadi kinnismötet esimest korda uuriti. …
Teiseks tuupiliseks nähtuseks ongi nimetatud peiteaeg,kinnistumise periood, mis vöib kesta aastaid. …
Peiteaeg löpeb siis, kui saabub niinimetatud teine vöimalus,nagu seda psuhhiaatrilises kirjanduses nimetatakse, asjaolude kokkulangevus, mille tagajärjel too hetk luuakse osaliselt uuesti vöi vähemasti näiliselt piisavalt sarnasena. … Meie mees ärkab elule. Ta otsib uhtaegu kättemaksu ja imetlust seltskonna poolt, kuhu ta on alati tahtnud kuuluda ning kust ta ebaöiglaselt körvale jäeti. … M tunneb end oma suurushullustuses loojana, ta tahab asju umber nimetada. Ta ise täiustub ja täiustub ka tema loodu: sumbolid märgivad arenguetappe nagu “Kogujas”. =
02. Uusdarwinismi ja käesoleva autori elegantne seotus tsiteerituga.
Looduslugude kaunis mustitsism ja eshatoloogiline ootus inimkonna paranemisse – see on, mis ikka ja jälle toob mötlejaid välja peiteseisundist ning viitab mingitele kataklusmidele, mis inimese periooditi puu otsast alla raputab. Kusimus: kas bioloogias on seadusi ? – on uks neist ärkamiseaegseist mölgutusist, mille loogiline ahel viib eestlase tekkimiseni, kes puu otsast kukku- nult esimest korda “kurat!” käratab.
See-eest näiteks elegantse surma- vöi tapaihaluse laialdane levik nn. isemötlejate seas – näitab ikka ja jälle Inimese nostalgilist igatsust Eedeni aia järele. Käesoleva ullitise autor ei saa end kuidagi geniaalseks pidada, kuid eks juba ainuuksi selle kirjatöö alustaminegi ju näitab midagi. Juhul, kui peaks öigus olema akadeemik Karl Rebasel, justnagu minu sooviks on olnud tahtevabaduse käsitlemine, siis peaksin kull tödema enda nakatatust dialektilisse materialismi, mis prof. Ed. Tennmanni arusaamal puuab kokku sobitada uhildamatut – Issanda kiitust, Saatana röömuks.
On tösi, et mönikummend aastat tagasi oli ideoloogiliselt voimatu arutleda Einsteini “tuhjade inertsiaalsusteemide” möttetuse teemal, muidu, kui vaid materialistlikelt seisukohtadelt lähtudes. Ja on ka tösi, et selline demagoogia vöis möne dialektilise teadlase viiagi niiöelda isiksuse kahestumiseni, kuid
aeg oli lihtsalt selline.
Kaasajal vöime vabalt kinnitada (koguni kooli algklassides !), et hulgateoreetiline postulaat – valiku aksioom – nöuab kull hulga elementide (objektide ja loogiliste operatsioonisusteemide) olemasolu, kuid seejuures ei eelda nende elementide materiaalsust (me lihtsalt ei arutle sel teemal).
03. Esitatava teleoloogiline vaatlus.
Tähelepanelikum lugeja vöib näha, et käesolev arutleja ei ole ambitsioonikas ega puuagi pakkuda midagi endapoolselt uut, tösiteaduslikku, kuivörd viitab juba ule saja aasta vanusele diskussioonile erirelatiivsusteooria alustest, lähtudes hulgateoreetilistest kaalutlustest, mis vöimaldaksid uhtse maailmavaate kujundamist, nii mikro- kui makrokosmoses, – Vaatlejana/looduna -olemasolevas.
03.01. Kuni sada aastat tagasi lähtuti liikumise kirjeldamisel Galilei-Newtoni teisendustest, mis oma lihtsuses olid funktsionaalsed juba oma additiivsel kujul, möödistatud Cartesiuse ristkoordinaadistikuga, Absoluutses ruumis. Relatiivsusprintsiip vöimaldas mingi kahe keha omavahelist kiirust mööta Vaatlejana kummas-tahes neist kahest kehast – mööndusega olemasoleva ruumi kokkulepitud orientatsioonile (Vrdl. möötmisi fuusikalaboratooriumis !). Liikuvate kehade olemasolu nöue oli ilmselge.
Reaalselt olemasolevas ruumis (möötja taustkehal) eeldati, et mingi meile etteantud kiirus v on seotud liikuva kehaga selliselt, et möötja ruumis liikudes (ilmselt niisiis mingite reeglite kohaselt) sai seda keha “jälgida”: keha oleks justkui jätnud oma teekonnast “joone”, trajektoorina, ja möötjal oleks vöimalik mistahes ajahetkel näidata/arvutada selle keha poolt jäetud “jälg” (Vrdl. pliiatsi liikumisega paberil vöi kriidijäljega tahvlil !). Selliselt konstrueeritud mudelis vöisimegi opereerida nn. vektoritega : kindla kiiruse ja suunaga suurustega. Kui selline nö. vabavektor oli seotud mingi olemasoleva kehaga, mis liikus uhtlaselt sirgjooneliselt, sai selle keha kiirust avaldada nö. seotud vektori v abil. Seotus ise oli arvutatav ja näidatav – iga ajahetke kohta, meie valitud koordinaadistikus mistahes ajahetkel, – pärast meile sobivat nn. alghetke.
Sellises, eelnevalt esitatud, mudelis – oli iga vaadeldav uhtlane kiirus v : matemaatiliselt meile etteantud suurus, millega me ei oska, ei taha ega tohigi midagi peale hakata.
03.02. Vaikimisi eeldati, et Cartesiuse koordinaadistik on möödistatud – see tähendab, et see ruum oli meil mingil kindlal kiirusel c juba läbitud, vöi me oleksime seda suutelised mistahes (vabal ?) ajal tegema, jättes koordinaattelgedele uhtlaste ajavahemike järel “jälje”, niikui joonlauale.
1905.a. oli tekkinud vajadus luua liikumisteisendused, milles Cartesiuse koordinaadistik oleks märgistatud mingi reaalse kiirusega c , mis eksisteeriks looduses ja millega saaks selgitada köiki ruuminähtusi. Möödeti ära valguse kiirus, mis osutus olevat ca`300 000 km/s. Et seda kiirust kasutada universaalselt, tuli näidata, et see ei söltu ei suunast ega valgust väljastava ega vastuvötja niiöelda omakiirustest (et ei oleks nö. valguse kaasahaaramist tema levikeskkonnas, milleks valguse lainelisuse töttu oletati olevat mingit “eetrit” ).
Nö. puhast katset, kahe ulikiire keha vahel valgussignaalide vahetamiseks, teha ei saa pöhimötteliselt ( Vöib-olla saaks : järgnevais esitatud nn. Einsteini peegelduskatseis kiirete osakestega kaasaegses CERN-i seadmes ? – selles oleks Maa ja osakeste-kiht omavahel relativistlikel kiirustel, kusjuures läbitavad vahemaad oleksid möödetavad ? ).Seetöttu tehti katse nn. Michelson-Morley seadmega, milles nii signaali saatev, peegelduv kui ka vastuvöttev kiht olid Maaga seotult uhtselt kaasaliikuvad. Tösi, leiti, et nn. “eetrit” vähemalt ei ole olemas.
Sai postuleerida, et valguse kiirus on jääv mistahes inertsiaalses taustkehas. Seda tähistatigi c ja loeti signaaliks, millega on vöimalik mööta inertsiaalselt liikuvaid ruume.
03.03. Mis oleks nuud olnud loomulikum ja lihtsam, kui vaid paigutada saadud reaalne signaal c eelnevalt kirjeldatud mudelisse ? koos kindlalt väljakujunenud-möödetud Galilei-Newtoni teisendustega ? // Tonu kinnitab, et neid teisendusi ei ole keegi nö. umbermöödistanud – ja et seda ei olegi vöimalik teha ! //
Teeme seda:
1). Kui kiirus v asub kahe keha vahelisel sirgel, nii et x=ct, siis f(x)=ct(1-v/c).
2). Kui kiirus v moodustab sellega nurga a , siis x=ctcosa .
Galilei teisendused ja ruumi eukleidilisus annavadki teisendused kujul:
x=ctcosa; y=ctsina; z=ctsina; OA=ct;
x`=ctcosa – vt; y`=ctsina/L; z`=ctsina/L; (ct)`=ct-vtcosa/cc;
neis on L nn. Lorentz-faktor.
On kerge näha, et saadud teisendused – on erirelatiivsusteooria aluseks vöetud Lorentz-teisendustega homoteetsusteisendused, teguriga 1/L, kusjuures kiirus v muudab liikuvat ruumi ainult ristsihis kiirusega v , ei tingi aga ei pikkuste kontraktsiooni ega aja dilatatsiooni. Et liikumisega ristsihis elektroni kokkusurutavus ja e liikumisest tingitud efektid elektrodunaamikas kompenseeritakse, näitasid juba 1905-ndal aastal nii Lorentz kui ka Poincare`, ca` 3 aastat enne Einsteini geniaalset ideed: kasutada Lorentz-teisendusi kinnistes juhtides – vabade elektronide liikumise kirjeldamiseks.
22.01.2009
AUTOR KINNITAB, ET MIDAGI UUT EI OLE SIIN PÄIKESE ALL – JA EITAB OMA SUUDLUST ILMARUUMI OLEMASOLUS NING KÄITUMISES !
Rakveres, vabast ajast.
Tõnu: veebiruum 