Liikumisest

16.07.2008
TONU 0.0.
NEGENTROOPIAST XXI sajandi algul.
01. Vene kosmoloogia koolkonnast akadeemik Vernadski juhtimisel.
Kahjuks ei kirjelda nöukogude fuusikasönaraamatud negentroopia nime all esitatud hupoteesi, mille arendamisega teooriaks töötas omal ajal grupp vene teadlasi ( minu teades edukalt ). Puuduvad koguni viited akadeemik Vernadskile, mis näitab ilmselgelt Einsteini versiooni relatiivsusteooriast “heuristiliselt keelavat” möju – ja sellise vaatluse antagonistlikku vastuolu nöukoguliku ideoloogiaga, mistahes ideoloogiaga.
01.01. Oma ideestikult tugineb see teooria (sellel on oma arenduslik baas) monaadsetele isearenevatele susteemidele teleoloogilises vaatluses. Eesmärgipärasus, sihituslikkus, on mingile terviklikule monaadile hädavajalik – tema eksistentsiks – ja arenguks.
Monaadi iseloomustavad kaks pöhimöttelist seost:
sisemised keelureeglid ja suhe umbritsevaga.
1). Sisemised keelureeglid kindlustavad monaadi ainuomasuse ja pusimise. Ideaalis on selline monaad igikestev ja muutumatu, kuid temale möjub paratamatusega entroopiline hajumine – olemasoleva umbruse informatiivsete möjutuste nö. “läbilöögina” kapseldunud monaadi kaitsekestast, söltumatult keelureeglite rangusest, mis viib loodud susteemi ebakorrapärasustele ja monaadi elementide “sönakuulmatusele”. Mikromaailmas on tavaks seda nimetada osakese elueaks. Sellist monaadi nimetab Vernadski kinniseks isearenevaks susteemiks, milles on peatunud areng, selle eesmärgipärasus.
2). Monaadi arenguks on vajalik avatus: kahepoolne informatiivne ja möjutuslik side umbritsevaga. Informatiivne algne side – on olemasolu mölemapoolne teadvustus, möjutuslik side on nö. kaugmöjuline ja lähimöjuline.
Lähimöjulist sidet vaadeldakse monaadi väljakujunenud vastastikuste olekuseostena, interaktsioonidena, millele omistatakse nende kandjad. Kaugmöju printsiip on kull seatud praeguseks kahtluse alla, kuid nii Vernadski kui ka esitatava autor – eeldavad selle olemasolu, mille informatiivse loomusena ei ole vaja kandjat. Seetöttu oleks asjatu otsida näiteks gravitone (?) kui massi olemasolu teadvustajat. Ideaalis puuduvad sellisel monaadil olemasolu keelureeglid – ja ta laguneb hetkeliselt.
Iseareneva susteemi teleoloogiliseks pusimiseks on vajalik ja piisav: keelureeglite ja avatuse koosköla.
01.02. On ulimalt hästi möistetav, miks Gulagi Arhipelaagis vaikiti selline arutlus maha, sest kuitahes ranged keelureeglid uksinda ei suuda sellises arengupeetuses suletud uhiskonda kuigi kaua hoida entroopilise lagunemise eest juba ainuuksi informatsiooni kaasaegse läbilöögivöime töttu. Ei ole muidugi minu asi (diletandist pensionärina vaeses uhiskonnas ), kuid etnose säilimise keelureeglite täielik eiramine ( näiteks rahva fuusiline lahkumine oma populatsiooni-areaalist ) – lagundab selle rahvakillu kull juba upris siva.
01.03. Negentroopia I seadus: Kullaldaselt piisavas ulatuvuses entroopilises ruumis ( kaoses ) tekivad paratamatult piisava aja möödumisel negentroopilised keskmed, millest kujunevad avatud isearenevad susteemid ja mis korrastavad ruumi. / Löpmatuse olemasolul./
Kosmoloogiliselt avardab see seadus Inimesele antud mötlemisvöime ulatuvust: vaadelda absoluutses ruumis AR olemasolevat nii minevikus, arengus kui ka tulevikus ( oma arengus tulevikku suunduvana ).
/ Vrdl. eesti keelelist “puudust”: tulevikuvormi olematust ! Kusjuures nii indogermaanlastel kui ka slaavlastel see on olemas – olgu siis näiteks vöi need “tuhandeaastased önneriigid” piiblis, fashistidel vöi kommunistidel, – uhesönaga : mistahes eugeenika-liikumise harul. /
Töepoolest. Mistahes iseseisvad susteemid alluvad entroopiaseadusele, millekohaselt mingi aja möödumisel selle susteemi erinevad energiatasandid uhtlustuvad. Tekib kaos: valguse ja pimeduse eristumise asemel on meil hämarus. Sellest seadusest tehti veel möödunud sajandil järeldusena Maailma soojussurma paratamatus.
Siinkohal vöin vaid oletada ak. Vernadski kodanlikku julgust, tunnistamaks matemaatilist fakti: köigi hulkade hulga olematust ! Sellega ei saa siiamaani hakkama ka kaasaegsed kosmoloogid, kes arutlevad mingist kogu-Maailmsest paisumisest ja kokkutömbest – selles “Suures Paugus” ?!
Kui TONU arutleb relatiivsetest ruumidest R(u) absoluutses ruumis AR , siis uhtib ta ilmselgelt Vernadski filosoofilise arusaamaga nn. aktuaalsetest löpmatustest : meid huvitavate ulatuvustega ruumides olemasolevate taustkehade kogumöju vaatlemine konkreetsele Vaatlejale mingil kehal, ning selle Vaatleja paigutuse ja olemasolu möju sellele aktuaalsele löpmatusele. On selge, et mingis kokkulepitud ulatuvuses aktuaalses löpmatuses me vöime tinglikult vaadelda, sellest kokkuleppest tulenevas “huvitatuses”, nö. aktuaalset köigi hulkade hulka, mis mazóreerib relatiivses ruumis sisalduvate hulkade kogusele ja on seega vöimsam selle minoreeriva hulga vöimsusest, ruumidega opereerides niisiis kontiinumi vöimsusega, nende pidevust eeldades. Hulgateoreetiline arutlus on vägagi paslik nimelt kosmoloogias, milles me pöhimötteliselt ei vaatle ju ruumipidevust, vaid “erinevaid helenduvaid objekte”, nende olemasolevaid hulki aktuaalses löpmatuses (astronoomias – nende vaadeldavuses kas siis valguse vöi möne muu kiirgusega).
01.04. Vaatlemegi niisiis uht sellist Vaatlejat, kes on sattunud oma “aktuaalses löpmatuses”, soojussurma olekus, seda hulka maz*oreeriva hulga kiirguse kätte. Materiaalse olemasoluga omastab ta teatud aja vältel selle energiavoo, mis lihtsas induktiivses arutluses annab: kiirguse, mis on vörreldav kiirgusega, mida annaks kogu taevavölvi kattev Päike umber kogu Maa. Omastades teatud aja vältel sellise koguse energiat, et eristuda kaosest, saabki sellest Vaatlejast see negentroopiline kese, mis hakkab ise kiirgama – ” lahutades valguse pimedusest ” ehk korrastades hämaruse. / Vt. Moosese1.1. ja edasi ! / On ka selge, et teatud aja pärast kuhjub kuitahes väike ebakorrapärasus kiirguses – ja Maa saab mingi kineetilise impulsi, kuni ta saavutab nö. loomuliku liikumiskiiruse. Töepärasem on muidugi, et reaalses ilmas vöib omada sellist liikumist ( paigalolekut aktuaalses reaalses löpmatuses ! ) mingi täht vöi tähekogu. mis siis järjekordselt plahvatab.
01.05. Vernadski järgi: mistahes juba väljakujunenud isearenev susteem, monaadina, areneb töepoolest progresseeruvalt, kätkedes selles arengus ilmselt kollapseeruvaid ohte. Inimuhiskonna arengu pusivust aitab säilitada sellise monaadi nö. koguteadvuse vaimne tervis, kuid vöib oletada, et sellest jääb väheks: ikka ja jälle tuleb tunnistada Inimese vöimet, soovi ja vajadust – olla avatud – olla avatud ja vastuvötlik meid ohjavale ja korrastavale informatsioonile meid umbritsevas aktuaalses löpmatuses, mistahes nimetusi me sellele ka ei omistaks. Kaasaegne vaade Jumalale – mistahes vormis vöi usundis – vöimaldab näha Jumalat meis endis. Nimelt selles möttes on kaasaegne terrorist oma vaimult lähedasem kristlasele kui labane vöi koguni ” vöitlev ” ateist, kuigi, eks seegi ole ju usund.
02. Armas pilt töeteel ekslevast Inimesest.
02.01. Monaadsuse olemus ei ole defineeritav, kuid on intuitiivselt köigile arusaadav: isearenev terviklik susteem, mis omab vähimat möeldavat hulka, et kindlustada oma pusivus ja areng. Bioloogiliselt “on inimene loodud meheks ja naiseks ” – ja sinna pole midagi lisada ega ära vötta. Uhiskondlikult on inimesed jaotunud ajalooliselt elujöulisteks populatsioonideks oma areaalides – etnilisteks rahvusteks. Rahvuste pusimiseks on vajalikud nii riiklikud struktuurid, keelureeglitena, kui ka arengut kindlustavad sotsioloogilised institutsioonid populatsiooni arvukuse ja harituse edendamisel. On paha, kui Riik omastab ideoloogiana (keelustamis-käskimisena) sotsioloogia, peatades sellega arengu. Uhiskonna arengu uldisemas möttes kindlustavad isiksused, kes etnoseväliselt soovivad ja suudavad iseendid harida – ja kellel on selleks nii aega kui vara – olgu see siis aristokraatia vöi kaasaegne haritlaskond/intelligents. Kuid sellest jääb väheks: on vajalik, et see isiksus ka töepoolest avaks end uldsusele. Juba Tarkuseraamat utleb: mis kasu on sul sinu tarkusest, kui sa vait oled ? – sa oled ilmaaegu vaeva näinud. Kas ja kuivörd lugeda Isiksust monaadseks, jääbki ju tema umbruse otsustada, kas siis lubades tal end arendada ja avaldada vöi mitte.
Prof.Ed. Tennmann löigi sellekohase ( minu arvates mitte täiesti korrektse ! ) maailmavaatelise termini: personalist. Sellise nimetuse keeleline möte on tema enda maailmavaate määratlusega vastuolus: ilmavaade – kui veendumused ja usk, millega isik puuab seletada lahti köike maailmas toimuvat ja olevat. Oma teoses “Hinge surematus” avaldub autori isiksus enim siiski ehk teleoloogilise teoloogina, kellena TONU teda ka vöttis ja aru sai. Isiku, persooni, ainsuslik monaadsus on egotistlik – ja ehk seetöttu sai autor ka terava kriitika osaliseks teiselt isikult, Uku Masingult.? TONU ei loe end kompetentseks lahti mötestama viimase arutlusi, kuid lubab endale vabaduse kinnitada oma hämmastavat tödemust, kui sai Masingu käest teada, et eesti keeles ja meeles (!) puudub nii tulevikuvorm kui -nägemus.
02.02. Mis siis on nii hämmastavat sellises tödemuses ja kas see on aktuaalne ?
Keeleliselt on selline “puudus” fakt, mida muuta ei tohi, niikui kunstlikult on eesti keelde smugeldatud enneminevik kujul “on olnud”.
Meeleliselt näitab selline “puudujääk” ilmselt eestluse ilmalähedust ja -tunnetust. Töepoolest, olemasolevas ei ole kunagi olnud ega tulegi midagi tulevikulist, kuitahes kausaalselt me olnud ja olevaid olekuid (liikumisi) ka ei tölgitseks. Kausaalsus, kui pöhjuslikkuse ulekanne inimmeelde, on enam kui kaheldav. See on nimelt uks neist induktiivse arutluse ulekandeist intuitiivsele mötlemisele, mida teha ei tohi. Aktuaalne on selline väide aga just siin ja praegu, sest ikka ja uuesti asuvad “suured rahvad” arutama “helget tulevikunägemust”, olgu siis G7 vöi G8 kohtumistel, vöi “rahu eest vöitlemisel”. On julgustav, kui sul on seljataga terve (väike)rahvus, kes tuhkagi ei pea tumedast tulevikust, vaid vapralt astub sellesse sisse, tulgu vöi törva !
Ennustuslik tulevikunägemus on ju Vanasse Testamentigi sisse kodeeritud kui tulevikus kindlalt toimuv. Uus Testament seda nii kindlalt ei väidagi. Nii loeb näiteks TONU upris kergekäeliseks piiblitölkeid, mis väidavad et Jeesus olevat Töde. Täpsem, utleksin et luterlikult eestipärasem, on Jeesuse sönad: ” Ma olen Töe Tee.” Armastuse Tee, mis ei ole öigetele, vaid vaevatutele ja patustele, lapsemeelsetele nende töeotsingul.
Kas Euroopa Liidust kujuneb monaadne isearenev susteem ? – jäägu tulevikuennustajate möistatada, kuid arvan, et oma keelelise meele peab Eesti kull teistele teadvustama, olgu vöi tukid taga,
20.01.2009