Jätkub vestlus T(Tonu) ja T'(Tõnu) vahel.

T’: Jõudsin, jah, tõdemuseni, et Galilei teisendused, sihil v, säilivad igal juhul; et ruumi eukleidilisuse tagab relatiivse (liikuva) ruumi risthomoteetsus kiirusega v (homoteetsusteguriga k = 1/L, milles L – on nn. Lorentz-faktor); et selline “homoteetsus” on samamoodi relatiivne kui liikumine isegi (sõltuvalt Vaatleja asumisest vastavas Ruumis. Jõudsime kokkuleppele, et Olemasolu tingimus (Valiku aksioomina) – peab olema täidetud, niipea kui me kõneleme kas mingi hulga elemendist või elementide-vahelisest seosest: millega on garanteeritud ka nende olemasolu.

T: Eelnevas aktsepteeritu esitasid sa õigesti. Püstitasin aga samas sügavama (kõrgelennulisema?) probleemi: < Olemasolu enda olemusest>. Näiliselt võiks seda justkui taandada: mateeria olemasolu küsimusele – kuid päriselt see nii ei ole. Mateeria “olematus” on muidugi liigne lihtsustus (Vt. näiteks prof. Ed. Tennmanni “Hinge surematus” esitatud nn. Leinitzi arutlust “mateeria poolitamisest, lõputult”, millekohaselt E.T. esitab enda kontseptsiooni: personalismina – eesmärgipärase Maailma loomismudelile, milles Isik on esmaoluline.). Mina väidaksin, et “olemasolevat objekti” (kui mingi hulga elementi ) saab lugeda eksisteerivaks – “alates teatud kriteeriumitest”: olgu selleks siis “teise elemendiga interaktsiooni-võime”; oma liikumisolekuga või -hulgaga – võime “muutuda” (muutes oma trajektoori “tõenäosuslikult hajutatuks” – relatiivselt liikumatus ruumis); või, omades võimet väljastada-saada tagasisidet Signaaliga – olla Vaatleja, kelle suhtes relatiivne (liikuv) Ruum on Vaatleja enda liikumisolekust sõltuvalt – homoteetne!?

T’: Oot-oot, nüüd sa ju püüad anda “mateeriale” mõistelise mõtte, seostades seda “alates teatud piiridest” – “olemasolevaks/toimivaks mateeriaks” ja nö. pseudomateeriaks, mis pole (veel) suuteline “suhtlema ei oma naabritega ega “ümbrusega”? Kinnitades Olemasoluks – selle “mõju”?!

T: Ja miks ka mitte? Taolise mõttelise (mängulis-apoorilise?) mudelina võime ju vaadelda ka Elektroni (e). Näiteks eeldame, et on olemas nn. absoluutsed konstandid Liikumises, mis on nö. “vahetatavad” (kuigi mitte suuruselt samased). Koosnegu e kahest (!) “pseudo-osakesest, mis teineteise ümber tiireldes, selles konstantses/lahutamatus “pöördkiiruses”, on suutelised “vahetama” selle absoluudi nn. joonkiiruse absoluudi (valguse kiiruse c) vastu – moondudes sellega “kaheks footoniks” (millele siis nende footonite energiatase – asendub e enda “endisest joonkiirusest” – vaadeldavas ruumis). Kas võiksime “otsida” selliseid pseudo-osakesi: miks mitte? – olgu need needsamad “neutriinod”, millest me väga vähe teame, mis harva interakteeruvad “olemasolevaga” (ja mis näitabki ju mingi “piiriülese liikumise” paratamatust – Lõpmatus Ajas).

T’: Kuid sa ju tead, et me “ei taha” mitte mingil juhul hakata “tunnistama” mateeriaks “tühjust” (vaakuumi, eetrit vm.), mis paratamatult on ju selle “olemasoleva” sees ja ümber!?

T: Miks siis mitte? Kui meil on matemaatikas terve sajanditepikkune ajalugu nende “lõpmatult väikeste/suurte suurustega ning piirväärtustega” – mis juba oma olemuselt tuginevad: “hõlmatusele” ja “ümbrusele”!? /Hõlmatus>kui “tühjuse osake”, mis on ümbritsetud tiirlevatest pseudo-osakestest; “ümbrus” – nii “lähiümbrus” – kui otseselt e ümbritseva ruumi osa, mis on “mõjutatud, näiteks elektrilaenguga”; ja “kaugümbrus – mis kujutab endast “trajektoori hajutatust” – e ümritsevas relatiivses ruumis.

…………… jätkub, kui läbi loen, ja ise aru saama hakkan!

Advertisements

Leppigem harimatusega,. kui see on objektiivne!

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s