“Milleks meile see väike Eesti?” /M.Lauristin/

Lugesin tänases Delfis, kuis M.Lauristin kahtleb Eesti olemasolu vajalikkuses ja soovitab Meil: väikese lootsikuna laveerida Suurte lainetes?!
Samas mulle imponeerib alles hiljutine Forte kirjeldus “parema ajupoolkera” rakendamisest – ja Üldisest vaimurevolutsioonist.

“Tilluke Eesti”?

Marju Lauristin on kui vananev ninasarvik – võimukas ja autoriteetne, kuid ikkagi vana ja nostalgiliselt Krupskaja “Naisküsimuse” kütkeis, et arutleda loominguliselt.

Samas pakkus Forte imelise lahendi (koguni kahes!) aktuaalsuses: inimgeenide võimes edastada elus kogetut järglastele (järjestades vastavad geeniahelad – kui noodistikust helindid) ja Isiksuse (iga isiku!) olulisuses Inimkonna Ühisteadvuses.

Oma ilmavaatelt ei ühti ma päriselt rootsi teoloogi Svedenborgi nägemusega: üksikisiku rollist ideede ja lahendite mõjukusest, kui see edastada – Võimukaile – viisil, nii et Neile tunduks see “kui omane”, mida Nad siis omaendi nägemusina edasi annavad ja ellu viivad. Mingi (oluline!) tõetera selles siiski on. Sellal kui M.L. arutleb vaid Eestile vajalikust käitumismudelist, tuleb vaadelda “asja” ka teist poolt: Milleks on vajalik Euroopale väikeriik? – ja nimelt etniliselt iidse kultuuri kandjana?!

Tuleb tunnistada, et darvinism eksib rängalt nimelt “võimetuses” üksikisiku poolt edastada “üksikmutantidena” – juba kasvõi koheselt kogetut. Eeldatakse, et selline “areng” peab toimuma miljonite aastate jooksul, mille kestel kuhjuvad mutatsioonid – tekitavad nn. kvalitatiivse hüppe, eristamaks ahvi – inimeset; loodusrahvast – tsiviliseeritust. Taolist viga püütakse erilise hoolega vältida näiteks “puutumatute” hõimude avastamisel (näiteks Brasiilia troopilistest metsadest): sest eelnev kogemus on näidanud: nii keelte omandamine kui alkoholism – on omandatav juba (koos kõige halvimate tagajärgedega!) juba esimesel generatsioonil – “edasikanduvana”.

Eesti tugevus – ei seisne niisiis mitte “eestlaslikus jäärapäisuses” või koguni “jonnakas kavaluses” – vaid ja nimelt Ühiskonna väiksuses, selle Iga isiksuse vahetus mõjus – eesti ühiskonnale; Eesti tugevus – Riigina – aga on tugev, kui suudab edastada (kasvõi ainult) Euroopale: kümnete aastatuhandete poolt hoitud ja arendatud rahvuskultuuri. Eesti arengu kindlustab aga meie ühiskonna avatus: kahepoolne (nii vastuvõtlik kui edastatav!).

Kas meil on selleks arukust jõudu ja eneseusaldust? Olen veendunud, et on. Millal see “kohale jõuab”? Usun, et täpselt samaselt, niikui toimuvad nn. teadusrevolutsioonidki: jõudes kohale alles siis, kui on kadunud aktuaalset “akadeemilist teadvust” kandvad akadeemikud Ise, isiklikult. Antud juhul niisiis: kui kaovad või jäävad väeteiks “endised kommunistid”. Selgeks näiteks sellisest “kivistunud maailmavaate” kandjast on meil ju akadeemik Raukas, kes naanilikult jonnakalt leiab “materiaalselt kasuliku” olevat üles tuhnida ja lagastada eesti Rahva põlisvara: MAA.

Antud temaatika on liialt laialdane, et seda siinkohal jätkata, kuid küll me kohtume veel! Tervitan!

 

Märksõnad

Advertisements

Leppigem harimatusega,. kui see on objektiivne!

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s