Einsteini rongist

Eelnevalt olen “keelanud” juba nn.Einsteini rongi pikisuunalise mõõtmise – valgussignaaliga “edasi-tagasi”, lugedes selle peegeldusateisenduseks, mis ei ole Liikumine. Kuidas on aga olukord nö. kiiruse v ristsihiga?

O.Silde “relatiivsusteooria põhiküsimusi geomeetria valguses”, lk.60, joonis 15, Katse peegliga teebki sellise mõttelise katse, kuid nagu ikka, kui “tulemused on teada”, saadaksegi autorile meelepärane vastus!?
Siinkohal juhin tähelepanu katsele peegliga (Füüsikaentsüklopeedia, 1985, vene k.) Albert Einsteini poolt, mille tulemused on kontrollitud eksperimentaatorite poolt ja mida on proovitud kasutada koguni valgussignaali energia suurendamiseks (osakestevoo poolt peegeldusel). See katse kinnitab: Alates teatud kiirustest v, peegeldab liikuv kahe keskkonna-vaheline Peegel valgussignaali – ainult piki peegli normaali (eirates neeldumist, langemisnurka vm.). [Ka vastavad seosed on antud, niikui ka Paul Kardil “Relatiivsusteooria peajooned”.]

Seda katset võiks kirjeldada kui Signaali saatmist rongi põhjast lakke, kuhu on kinnitatud peege; signaali saatmisnurk ei ole oluline, mistõttu tekivad 2 nö. täisnurkset kolmnurka ABC (raudteetammilt)  ja A`B`C`rongilt mõõdetuina. Mõõtnud esialgsena A`B`C`hüpotenuusi kui A`C`= ct; leiame, et tema kaatetid on vastavalt vt ja ct/L, milles L on nn. Lorentz-faktor.
Selge, et teine kolmnurk on kaatetitega vt ja ct.

Viimane näitab: miks on Doppleri ristefekt alati negatiivne ja miks on Hubble`konstant, punanihkena, alates teatud kiirustest v – negatiivne ja võrdeline (peegli) kaugusega. Antud juhul me vaatlesime liikuvana rongi; vaadeldes aga endid (Maad!) liikuvana, saabki selgemaks see “näiv” ruumipaisumine, mida püütakse ikka ja jälle tõlgitseda kui Doppleri pikiefekti!?

Advertisements

One thought on “Einsteini rongist

  1. Galilei relatiivsusprintsiip.

    Ühtlasel sirgjoonelisel translatoorsel liikumisel väidab Galilei relatiivsusprintsiip: kahest olemasolevast kehast A ja B, omavahelisel relatiivsel kiirusel v, võime “valida” ükskõik kumma keha Vaatlejaks, paigutades sellesse (mõttelise) Cartesiuse ristkoordinaadistiku, alguspunktiga O(A) ja x-telje piki kiiruse v sihti. Kui me oleme selliselt “sidunud” oma taustsüsteemidega mõlemad kehad – määratleme sellega 2 inertsiaalsüsteemi O(A) ja O(B), mis erinevad teineteisest ainult vastandlike orientatsioonidega – Absoluutses Ruumis AR.
    Selline liikumise mudel eeldab, et kehadel A ja B – on “võime mõõdistada loodud inertsiaalsüsteeme mingi signaaliga kiirusel c>v “.
    Inertsiaalsüsteemide O(A) ja O(B) samaväärsusest tuleneb: signaali c ja relatiivse liikumise v kiirused (niikui mistahes meile etteantud kiirused u) – on muutumatud (mõõtmisel) oma suuruselt eraldi inertsiaalsüsteemides (endis).
    Eelnevast järeldub: kõigi mehhaanika-seaduste samasus – eraldi kõigis inertsiaalsüsteemides.

    Absoluutse Ruumi olemasolust kehade ja signaali levikul.

    (*)”Füüsikaline entsüklopeediline sõnaraamat” (vene k.) Moskva, “Nõukogude entsüklopeedia” 1984, lk. 509:
    “Ebaõnnestumiste [liikumise tuvastamise katseil “eetri” suhtes] seletust otsiti, alates prantsuse füüsikust O.Ž.Frenellist, dünaamikas: kasutades konkreetseid dünaamikaseadusi, mis on formuleeritud eetri paigaloleku-süsteemis, näidati, et antud kehade süsteemis efektid, mis on seotud liikumisega eetri suhtes, kompenseeruvad. See programm leidis tyuntud lõpetatuse hollandi füüsiku Lorentz`i ja prantsuse matemaatiku Poincare`töödes (1904-05), kus oli näidatud, et kui võtta omaks lorentz-variant elektronide elektrodünaamikast ja Poincare` poolt pakutud elektroni mudel, milles elektron “surutakse kokku” eetri poolt tekitatavast alalisest survest/rõhust, siis kompensatsioon saab olema täpne ja relatiivsusprintsiip, mõistetav kui võimatus leida/näidata liikumist eetri suhtes, täidetakse.” /Minu tõlge/
    Lühemalt: “aeglased elektronid” (mitterelativistlikud) liiguvad täpselt niiviisi, et ei oleks täheldatavad nende liikumisest tekkida võivad kinemaatilised/elektronünaamilised efektid.
    Kaasaegne Stringiteooria – annab sellisele liikumisele ülimalt piltliku mudeli: milles on “kokkusurutud” elektron ise, ja tema trajektoor (aberratsiooninurgana) – “kaldub Vaatlejale lähemale”.
    Hilisemas (Liikumisteisendustes) näitangi, et kuigi liikumist AR-i suhtes ei ole võimalik näidata elektroni enda liikumisena, on seda võimalik tuvastada Vaatleja poolt Ruumi mõõtmiseks kasutatava Signaali c enda muundumise kaudu: signaali energiataseme ja lainesageduse muuduna kui ka peegeldusteisendustena (Einsteini nn. peeglikatses, 1905). (*)lk.869, ja joon.1.
    Järeldus:
    See, et me ei saa “näidata” elektroni liikumist “eetri” suhtes (kinemaatiliselt) – ei tõenda “eetri olematust”!? (Näiteks fotomeetrilise efekti olematus Maal – tõendab, et Maal on nn. omaliikumine “eetri” suhtes; seda suuremal kiirusel, mida enam me “haarame kaasa” Maa koosliikumisi teiste Süsteemidega (Galaktika + nende kooslused). Loogiline on, et see “kaasahaaratus” suureneb vastavalt (võrdeliselt/hüppeliselt) Kaugusega Maast, niikui seda on ju ka Hubble`i punanihe.)

    12.08.2012

    Meeldib

Leppigem harimatusega,. kui see on objektiivne!

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s