Galilei relatii…

Galilei relatiivsusprintsiip.

Ühtlasel sirgjoonelisel translatoorsel liikumisel väidab Galilei relatiivsusprintsiip: kahest olemasolevast kehast A ja B, omavahelisel relatiivsel kiirusel v, võime “valida” ükskõik kumma keha Vaatlejaks, paigutades sellesse (mõttelise) Cartesiuse ristkoordinaadistiku, alguspunktiga O(A) ja x-telje piki kiiruse v sihti. Kui me oleme selliselt “sidunud” oma taustsüsteemidega mõlemad kehad – määratleme sellega 2 inertsiaalsüsteemi O(A) ja O(B), mis erinevad teineteisest ainult vastandlike orientatsioonidega – Absoluutses Ruumis AR.
Selline liikumise mudel eeldab, et kehadel A ja B – on “võime mõõdistada loodud inertsiaalsüsteeme mingi signaaliga kiirusel c>v “.
Inertsiaalsüsteemide O(A) ja O(B) samaväärsusest tuleneb: signaali c ja relatiivse liikumise v kiirused (niikui mistahes meile etteantud kiirused u) – on muutumatud (mõõtmisel) oma suuruselt eraldi inertsiaalsüsteemides (endis).
Eelnevast järeldub: kõigi mehhaanika-seaduste samasus – eraldi kõigis inertsiaalsüsteemides.

Absoluutse Ruumi olemasolust kehade ja signaali levikul.

(*)”Füüsikaline entsüklopeediline sõnaraamat” (vene k.) Moskva, “Nõukogude entsüklopeedia” 1984, lk. 509:
“Ebaõnnestumiste [liikumise tuvastamise katseil “eetri” suhtes] seletust otsiti, alates prantsuse füüsikust O.Ž.Frenellist, dünaamikas: kasutades konkreetseid dünaamikaseadusi, mis on formuleeritud eetri paigaloleku-süsteemis, näidati, et antud kehade süsteemis efektid, mis on seotud liikumisega eetri suhtes, kompenseeruvad. See programm leidis tyuntud lõpetatuse hollandi füüsiku Lorentz`i ja prantsuse matemaatiku Poincare`töödes (1904-05), kus oli näidatud, et kui võtta omaks lorentz-variant elektronide elektrodünaamikast ja Poincare` poolt pakutud elektroni mudel, milles elektron “surutakse kokku” eetri poolt tekitatavast alalisest survest/rõhust, siis kompensatsioon saab olema täpne ja relatiivsusprintsiip, mõistetav kui võimatus leida/näidata liikumist eetri suhtes, täidetakse.” /Minu tõlge/
Lühemalt: “aeglased elektronid” (mitterelativistlikud) liiguvad täpselt niiviisi, et ei oleks täheldatavad nende liikumisest tekkida võivad kinemaatilised/elektronünaamilised efektid.
Kaasaegne Stringiteooria – annab sellisele liikumisele ülimalt piltliku mudeli: milles on “kokkusurutud” elektron ise, ja tema trajektoor (aberratsiooninurgana) – “kaldub Vaatlejale lähemale”.
Hilisemas (Liikumisteisendustes) näitangi, et kuigi liikumist AR-i suhtes ei ole võimalik näidata elektroni enda liikumisena, on seda võimalik tuvastada Vaatleja poolt Ruumi mõõtmiseks kasutatava Signaali c enda muundumise kaudu: signaali energiataseme ja lainesageduse muuduna kui ka peegeldusteisendustena (Einsteini nn. peeglikatses, 1905). (*)lk.869, ja joon.1.
Järeldus:
See, et me ei saa “näidata” elektroni liikumist “eetri” suhtes (kinemaatiliselt) – ei tõenda “eetri olematust”!? (Näiteks fotomeetrilise efekti olematus Maal – tõendab, et Maal on nn. omaliikumine “eetri” suhtes; seda suuremal kiirusel, mida enam me “haarame kaasa” Maa koosliikumisi teiste Süsteemidega (Galaktika + nende kooslused). Loogiline on, et see “kaasahaaratus” suureneb vastavalt (võrdeliselt/hüppeliselt) Kaugusega Maast, niikui seda on ju ka Hubble`i punanihe.)

12.08.2012

Advertisements

Leppigem harimatusega,. kui see on objektiivne!

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s