Filosoofia ajaloo 2 lauset (matikutele?).

Osundan sissejuhatuseks David Lodge “Mõtleb…”, lk.11.-12..:
= Ma mõtlesin ju … William Jamesile ja teadvusele kui voolule või teadvusele kui linnule, kes lendab ja oksale laskub … huvitav küsimus on see kas need linnu laskumised on mõtte lõpetus või mõttepausid, lüngad, valged lehed või valge müra oleks parem, sest aju töötab kogu aeg, muidu oleksid surnud … Selles suhtes on “mõtlen, järelikult olen olemas” päris tõsi … Küllap see on filosoofia ajaloo kõige tuntum lause. Ei tea, milline on tuntuselt järgmine? Kuid kas mõtlemine on pidevvältimatu, või on asi nii, nagu keegi Descartes`iga vaieldes ütles: mõnikord ma mõtlen ja mõnikord lihtsalt olen … Kas ma saan lihtsalt olendada, ilma mõtlemata? =
//Keeleliselt: võiks kaaluda sõna “olendada” … “olelema”, “olesklema”?!//
II. Lause on ju koheselt võtta: “Liikumist ei ole olemas.”
/Zenoni apooria!/ … Selle kallal ma töötangi: püüdeis ühendada: Galileo ruumiteisendusi + Valiku (Zermelo) aksioom!