Inertsiaalsüsteemide kiiruste geomeetriast ja selle erinevusest keskkondade kiiruste reaalsel liitumisel.
Olen saanud ettepaneku: esitada (oma) arutlused nö. vektoriaalkujul. Olen proovinud, kuid see viiks taas (mõnes võimalikus mudelis) apoorilistesse lihtsustustesse – mudeli idealiseerimisena.
Näiteks on ju Lorentz-teisendustega esitatavate “kiiruste liitmis-seostega” (NB! Minul samasel algebralisel kujul!). Need avalduvad kui geomeetrilised (sund)seosed, milles kaks inertsiaalsüsteemi “moodustavad kui mingi keskmiku” – ja seda vaadeldakse V poolt (mingis V absoluutses inertsiaalsüsteemis, milles kiirus v ei muutu, kuid muutub signaali c kiirus, sõltuvalt nurgast a kiiruste v ja c vahel. Reaalsuses kuid sellist “keskmistatud kiirust” ei ole olemas, niikui pole ka ju “raskuskeset”.
Selline mudelite paljusus teebki mõttetuks esitada liikumist (eriti selle additiivsel kujul) vektoriaalselt.
Olen vaadanud erinevaid teaduslikke sõnastusi, kuid pole leidnud midagi paremat kui kahe erineva keskkonna liikumise liitumine.
Selline määratlus on Einsteinil toodud füüsikasõnaraamatuis, kirjeldamaks temanimelist peeglikatset (katse on esitatud mõttelisena, kuid on ammu leidnud kinnitust praktiliselt kiirendeis – nt. kiirendatud osakeste-frondile energia lisamisel “küljelt” – kuid mis on jäänud tähelepanuta, sest energia-lisad on osutunud ebaefektiivseiks).
Mudelid
Lähtudes Liikumisteisendustest
// f(ct) = ct(1 – (v/c)cosa); ja g = 1/f; //
Võime vaadelda kaht “põrkuvat” keskkonda erinevates “seisundites”:
1) keskkonnad ei interakteeru omavahel. Selline keskkond käitub kui ideaalne (seostatud) hulk – mingis seda hulka “mahutavas” relatiivses ruumis; (näitena neutriinode voog, mille reaktsioon “meie keskkonnale” võib muundada küll mõne neutriino, kuid muundumisena – see osake ju “lahkub sest voost”.
2) mõjukusena eristuvad keskkonnad:
a) ühe, prevaleeriva, keskkonna ja teise, mis ei avalda mõju liitliikumisele (me ei vaatle põhjusi); sellisteks keskkondade liitliikumise “tulem” – jääb kiiruse sihina esimese keskkonna kiirus (näitena ojade suubumine jõkke või lisajõgede suubumine emajõkke;
b) parimaiks vabadeks keskkondadeks on merehoovused, mis on kaasajal hästi jälgitavad, nii võrdväärsetena kui erinevatena; siinjuures ongi üks ilmekamaid näiteid: keskmistatud (keskkonna)-liikumise reaalsest mudelist.
Viimane mudel on ilmekamaid näiteid relatiivsest liikumisest, milles on Absoluutne Ruum (Ookeanina); hoovuste erinevad kiirused (suuruselt ja suunalt); erinevate kiiruste mõjukuse tulem (liitkiiruse sihilt); ja liitkiiruse reaalne väljund.
PS. Mõjukuse küsimus relatiivses kiiruses – jääb minu jaoks täielikult lahtimõtestamata, arvestades minu vananenud haridust ja vananenud organismust. Noortele!
Tõnu: veebiruum 