Loodusteadlaste vastastikusest usaldusest.

Liikumise kirjeldamisel on hädavajalik, et matemaatik saaks usaldada temale esitatud (mõttelise) katse adekvaatsust ja otstarbekust; et füüsik usaldaks matemaatilise aparatuuri “eksimatust” – esitatud alustel.                                              Selliseks pöördumiseks ei oleks olnud vajadust ca 100 aastat tagasi, mil näiteks teadlased Lorentz´, Poincare´ja Minkowski said vaid täiendada üksteist, laskumata eraldi-kontrolliks arutluste “kaalutlemisse”.
Järgnevas tekitabki veidi kõhedust: kaasaegne arusaam reaalteaduste jäigast eristamisest, milles harva kui mõni matemaatik füüsikut mõistab, see aga omakorda matemaatiliste eelduste otstarbekuses kahtleb.
/Küsimusi tekitas (antud blogi-väliselt!): nimelt see matemaatikaülesanne 1907-ndast aastast (I. – II. õppeaasta õpilastele). Lahkame neid jõudumööda./
1. Ülesande üleskirjutuses kasutan (oma) Liikumisteisenduste vormi, kujul:
f (ut) = ut(1 – v/u); kuid ülesandes on esitatud (meelega?) ruumivahemik “I. sündmuse” toimumise hetkel (t = 0) hoopis mõõdetuna kui (4 t)x(28ww/t) = 112w ?
Tõepoolest nimelt (ehk?) sellepärast saigi see ülesanne konkreetselt esitatud, et see näitab teisendusfunktsiooni´de f ja g sõltumatust “signaali olemusest”, millega esialgne vahemaa on mõõdetud. Enamgi veel: teisendus ise – EI SISALDA AEGA, mõõtühikuna!
Eelnevat tulebki nii mõista: teisendusfunktsioon f (ct) määrab ära “liikumise oleku”, nii nagu me oleme seda tavaks hakanud pidama: = Igal ajahetkel jätab liikuv keha oma trajektooril justkui mingi “jälje”, millel see keha mingil ajahetkel t parajasti viibis (või hakkab olema); järjestikuste jälgede “ühendamisel” saamegi trajektoori, mida me loeme pidevaks; esitatud mudeliga saame esitada/taastada keha liikumise ja asukoha ruumis – vastavalt Vaatleja poolt mõõdetud signaaliga c või siis teise keha poolt mõõdetuna, kui u > v.
2. Matemaatikule esitatud “liikumise mudel” – teisendusfunktsiooni f (ct) kujul – võimaldab vaadelda/mõõta juba relatiivses liikumises olevate kehadega toimuvaid protsesse, sealhulgas “sündmustevahelisi intervalle”, millede jäävus eraldi inertsiaalsüsteemides – on inertsiaalsüsteemi mõiste määratluses. /Erirelatiivsusteoorias oli selleks matemaatikuks, kes Lorentz-teisendustele “liikuvuse” andis: nii Poincare´kui ka Minkowski. Ja nimelt matemaatikute poolt esitatu: saabki olla vaid sedavõrd tõene, kuivõrd on tõene esitatud liikumise mudel! 1907-nda aasta esitatud ülesanne on “matemaatika” all ülesandena esitatud, kuid OLEKS võinud (pidanud!) olla nimelt füüsika õpikus./
3. Erirelatiivsusteooria EI käsitle “signaalina” teisi kiirusi peale valguse kiiruse c, lugedes selle nö. absoluutseks (ja signaalina võimalikuks!?) kiiruseks?
See nüüd küll minu “viga” ei ole: lihtsalt seda pole vajalikuks peetud!? Teisalt (olen seda teinud oma lahtikirjutustes Internetis) saab/peab siiski füüsikute poolt lahtiseletama “3 keha liikumine”: 1 – kui Vaatleja; 2. – kui kiirusel v (V suhtes); ja 3. – kui kiirusel u > v (V suhtes). Antud ülesande raamidesse see ei mahu.
Ülesande konkreetne lahendus – sündmustevahelise kaugusena Vaatleja ruumis – on g(ct) = ct/(1 – v/c) = 336w;
“Sündmustevahelise intervalli jäävus” avaldub liitfunktsioonina: g(f(ct)) = ct = 112w.

Aeg on juba elemtaarne: 336/42 = 8tundi.

Leppigem harimatusega,. kui see on objektiivne!

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s