“Seltsimehelikust omakohtust – provintslike linnapeadeni”. 1988.a.

Venekeelne:
“Ogonjok”
, nr.37, sept. 1988.a.
Alla Bossart “Tovaristsestki samosud”, lk. 17. – 18. , “Ogonjok”.
Seltsimehelik omakohus.

Oli üks eriti autoriteetne instituut – seltsimehelik kohus, mitte kuskil seadustes ära märgitud, vaid Napoleoni vaiksel nõusolekul viidud sisse kuulsusrikkasse armeesse. Vaat’ mida sellest kõnelevad pealtnägijad. Toimus võitlus. Roodus märgati, et kahte soldatit ei näinud mittekeegi lahing ajal. nad ilmusid lõpuks ja selgitasid endi puudumist. Rood, veendununa, et süüdlased peitusid lihtsalt hirmust, koheselt panid kolm kohtunikku (soldatitest). Nad kuulavad ära süüalused, mõistavad nad surma ja siinsamas, kohapeal, lasevad maha. Ülemuskond teab seda kõike, kuid ei sekku. Sellega asi ka lõpeb. Ükski ohvitser mitte üksi et ei tohi osaleda kohtus, kuid isegi mitte teada (vähemalt ametlikult) juhtunud mahalaskmisest. //E.Tarle “Napoleon”.

  • Ükskord palus mind väga soliidne ajaleht vestelda sotsioloogiga aktiivsest elulisest positsioonist. olin tunduvalt noorem, kui praegu ja ka tolleaegne elu mitte üksi soodustas eriliselt lihtsaid, must-valgeid vaateid tegelikkusele, vaid ka edukalt kultiveeris neid. Nii et sotsioloogil oli minuga lihtne, noorega ja ühetähenduslikuga, aga minul  – temaga. Ta rääkis mulle kokku kuus pooletunnilist kassetti sellest, et aktiivne eluline positsioon – see on väga hea.

    – Ja tõepoolest on ilma lollideta hea!
    Aga kui koos lollidega?

     Üks ajakirjanik kirjutas noorsoolehes, et, justkui, oleks vajalik masside isetegevus Korra sfääris. Nimelt nii, suure tähega. Mis siis ikka, noortest ekstremistidest, ühendunult lipu alla “Seadus ja kord”, oleme me juba lugenud. Ja kuigi otseselt keegi ei ole midagi öelnud – kõigile, kes on võimelised vastustama, on selge: see lipp on – kontrastselt pruuni värvi. Kui korra nimel, ühiskonna puhtuse nimel ühed “mitteformaalid” peksavad ja isegi tapavad teisi  – on diskussioonid arvatavasti, kohatud. Täiesti ilmselge on, et taoline “aktiivse elulise positsiooni” ilming  – on resultaat koletust inimlikust kaotusest, väärastunud ja lootusetust kaosest moraalsetes väärtustes. Teine asi – kust see võetakse? Millisel pinnal, näiteks, meie imepäraste poiste, kom.noorte, sõjalise ja poliitilise ettevalmistuse eesrindlaste, teadvuses küpsevad paisetena mingil hingelisel uudismaal, kõlblas neitsilikkuses ekstremistlikud loosungid ja programmid. Tasub mõtlema jääda ka selle üle, miks nimelt kõige raevukamad ekstremistid isetegevuslikust korrast nimetasid endid komissarideks…
       Ühiskondlik aktiivsus, vaba kultuurist ja kõlblusest, on üks kõige ohtlikumatest sotsiaalsetest mehhanismidest. Stalinliku ajastu põlvkonnad said kasvatuse musunmaanliku deviisi: “Tapa uskmatut!” alusel. Totaalne kontroll isiksuse üle, karistuse hirm ja mis tahes võimu käsitlemine karistusorganina on liiga kaua määranud moraalsed väärtused ühiskondlikus süsteemis. Koguni tänaseni ei ole keegi vanu õigeid näidiseid ära muutnud. Ja need osutuvad mitte üksi elavaiks, vaid ka kõige kindlamaiks. Uus ühiskondlikkus loob läbi raskuste teed oma programmile isiksuse austamisest, enesemääramisest, kontrollist admistratsiooni üle, arvamuse vabadusest… Samal ajal kui vana kooli ühiskondlikkus  – selle esindajail ei tarvitse olla ka mitte kahtkümmet aastat, vanus ei ole siin oluline,  – mõistab pidulikult ja võidukalt oma soldatlikku kohut kõige ja kõigi üle, mis rikub korda roodus. Veendunud endi õiguses nimetavad nad endid komissarideks, ühiskondlikeks komisjonideks, seltsimehelikeks kohtuteks, ja ma ei ole leidnud sellist ametlikku organistatsiooni – nõukogude, parteilist, või juriidilist, kes oleks ilmutanud, kasvõi akadeemilist huvi kompetentsuse, kultuuri või moraali taseme üle, mis paljudes täievolilistes laiade masside esindajates. 
       “11.jaanuaril 1986. võeti mu’lt ära vanemlikud õigused. Kõik algas kaks aastat tagasi, kui meie külanõukogu juurde loodi komisjon tööks lastega. Rajooniinspektori abiks valiti sm. Bõkova M.A. (perekonnanimed on muudetud), vabastatud sovhoosi komsorg. Käidi mööda kortereid. Mitterahuldavaid perekondi osutus olema palju. Sealhulgas ka minu oma. Ja siis see kohus. Ma ei tea, kuidas nüüd elada, aga võib-olla parem mitte eladagi…”
      Provints – see on psühholoogiline mõiste. Provintslikkus – see on inimese äärmise ahistatuse seisund. See on sügav allkontrollitavus, isiksuse sõltuvus funktsiooni kontrollimatuse ja omavoli juures. Geograafia ei puutu siin asjasse. Kuigi antud juhul mõjutas ka geograafia. Volgatagust Ivanovo oblastit loetakse justkui ilma ääreks, mille taga enam midagi ei ole, pealegi kuhu ka mitte igal aastaajal ei pääse: silda ei ehitata, aga Volga on  kõikvõimalikest kemikaalidest soojenenud, jää on talviti ebakindel, ja mitte ainult üks jalakäija on seal hukkunud selle jää all. kui ma tänaval küsisin, kus asub rajoonikomitee, mulle vastati imelikult: “Aga milleks teile?”
       Kes on kogu oma elu osanud ära elada ühtlases ja meeldivas seaduslikkuse valguses, neile ei ole mõistetav, miks sõltuvus ja omavoli välistavad tõe. Aga provintsis mõistavad seda pisikesed lapsed.
       Kuidas varem oli? Mu kodu – see on mu kindlus. Pärast hakkas poeg isa eest vastutama. Pärast poeg vabastati vastutusest, kuid perekonna heaolu eest hakkasid teraselt jälgima parteikomitee ja ametiühing. Nüüd ei ole enam moes kirjutada parteiorganistatsioonidele, nüüd on teisiti. Nüüd õpitakse perekonda tundma, kuid see-eest kui varem ühiskondlike organistatsioonide mõju piirdus sellega, et grillivad abielukaaslased toodi tagasi perekonna rüppe, siis nüüd omandas ühiskondlikkus uued täisvolitused. Tema hindab: kas antud perekonnal on ülepea õigust edasiseks eksisteerimiseks? Tulevad teie juurde kolm soldatit, üks – ukse juurde, teine – kööki, kolmas – magamistuppa ja osutavad abi. Vaatamata vastuväidetele. 
       Meie kohtukorraldus on rajatud süütuse presumtsioonile. Selle mõte on selles, et mitte kohtualune ei tõesta oma süütust, vaid kohus tõestab tema süü (või süütuse). Seltsimehelik kohus end ei vaeva. Tema lähtub süüst. Oma ülesannet näeb rühma seltsimeeste kohus mitte selles, et arutleda, vaid selles, et süüdistada. Kõigest jõust püüdes karistada.
       Mitte ükski terve mõistusega inimene ei lähe tänapäev tegema operatsiooni soolapuhuja juurde. Aga seltsimehelik kohus, kes ei tunne seadusandluse algtõdesidki, on, osutub, mitte üksi normiks, vaid koguni ühiskonna uhkuseks? justkui üks demokraatia vormidest. Kuid kas ei ole ilmselge sellise “demokraatia” päritolu? Kas ei ole see mitte otsene šarlataansuse ja nõidumise pärandus, toimetatav poolharitud uurijate ja terve armee mittekoosseisuliste jälgijate poolt?
       Üldiselt, esitan ma naiivse küsimus, milleks on vajalik professionaalse kohtu olemasolu korral veel amatöörlik, seltsimehelik? Hakkame seda nii siis ka nimetama: asjaarmastajalikuks. Sellepärast, et millele  – millele, aga seltsimehelikkusega need asjaarmastajad küll midagi ühist ei oma.
       Loomulikult seltsimehelik kohus, kui autoriteetne ta ka ei oleks, jumal tänatud, nii kui napoljoonlik, ise määrata karistuse suurust ja seda ka täide viia. Täis sülitada, kutsuda esile närvišokki, kasvõi, maksimaalset infarkti – see on kogu tema “nõrk” arsenal. Selliste volitustega, nagu emaõiguste äravõtmine, on varustatud ainult rahvakohus. Kuid ometi ka rahvakohtus peavad istungit mitte sajasilmsed augurid, vaid väsinud, närvilised naised, ülekoormatud endi muredest ja haigustest. Ja mõjutada nende arvamusele ja otsusele on kohati üpris kerge… Eriti kui tunnistajatena astuvad välja… hagejad. Ja, nimelt seltsimehelik kohus, lastega töötamise ühiskondliku komisjoni liikmed, need, kes algatasid asja olid kutsutud kohtu poolt andma tunnistusi, Kohtunik ei näe selles protsessuaalseid rikkumisi. Täiesti rahulikult ta selgitas mulle, segadusseaetule, et nemad on kõige informeeritumad ja pealegi veel kõige paremad, austatumad külaelanikud. Oleks patt neid mitte ära kuulata. Ja nendega mitte nõustuda. (Muuseas, ka otsus “krooniline alkoholism” oli määratud Valentina P.-le ühiskondlikkuse püüdlustega: tema haiguslugu täideti rajooni narkoloogi poolt kaug-teel, vastavalt küllastunud signaalide hulgale.)
       Marina Bõkova kaebas mulle oma töökoormuse üle: niivõrd palju jõude, nii palju närve raiskab, aga tänu asemel vaadatakse sind metsloomana, õhtuti, uskuge, kardan kodunt väljuda… Vahel mõtled visata minema kõik need kasvatuslikud asjad – ja lüpsjaks. Kuid rajooniinspektor räägib, et ilma ühiskondlikkuseta on ta kadunud. See on tema silmad, kõrvad ja käed kohapeal. kuidas kõige järgi jälgida ilma teadlike abilisteta?
       Elavad on traditsioonid, kas pole tõsi, kõik see meenutab raputavat, pöördumatut kodukasvanud donkihhote-de traavi, kellest kirjutas Platonov? Jaa, hämmastav ühiskondlikkuse tüüp arenes omakasupüüdmatutest komissaridest: ühiskondlikused, kelle otsa ühiskond vaatab metsloomana.
       Kuidas kõige järgi jälgida? – otsustavad noored karatistid ja klopsivad kokku hirmsa nimetusega bande “Seadus ja kord”. Kuidas kõige järgi jälgida? – imbub oma sotsiaalse vastutuse tunnetusest läbi alaealine ja koostab protokolli oma isa-salaküti kohta. Kuidas kõige järgi jälgida? – kortsutavad kulme aktivistid ja sisenevad teie koju raske ja range sammuga, nii kui küüniste vahel, surudes õiglases käes paksu kaustikut protokollide jaoks.
       Arvatavasti, mitte asjata ei levi rahva seas kuri nali: “seltsimehelik Lintši kohus”. Nähtavasti on selles väljendunud, nagu kirjutatakse õpikuis, “sajandi unistus” seaduslikkusest, kultuurist ja õigusemõistmise kompetentsusest – niikui, muuseas, ka kasvatusest…  Kas teate, kes kontrollib täitevkomiteede juures seltsimehelike kohtute tegevust? Te hakkate naerma: ühiskondlikud komisjonid.
       Ükskord juhtus Moskvas, Lenini rajoonis, mitte päris traditsiooniline “Love-Story”. Neiukesed kaklesid kohaliku iluduse Igori pärast, kes koos sõbrakestega ka jälgis kogu seda veretööd parterist.
       Peksid polütehnilised. Üheksanda klassi tüdruk Oksana hoidis võistlejannat, Lenkat, “küünarnukkidest (randmetest?).”
       Lena sattus mõneks päevaks haiglasse. Kangelas-armuke jätkas õpinguid ülikoolis, ülejäänud poisid elasid ka kui muistegi. Täiskasvanud polütehnilisi hoiti väga kaua KPZ-s (eeluurimisisolaatoris), kohtuistungeid lükati muudkui edasi, pärast järgnesid kassatsioonid, ümberkassatsioonid, kudus kunstlikke krutskeid advokaat… Aga Oksanal ei olnud kuutteistkümmet aastat. Ja kohtu alla ta ei kuulunud, see-eest kuulus represseerimise alla (sudulištšu) – kannatanu.
       Mina trügisin sellele (AAK istungile). Kõige kallim, mis on koolil, – see on, nii kui neiulgi, reputatsioon. Ametlikult ei oleks mind keegi lasknud sellesse aulasse, kus kooli juhid ja alaealiste asjade inspektsioon teostasid kättemaksu -(utšeniki rasspravu)- akti tüdrukukese üle üheksandast klassist. Ta seisis vaikides “oma seltsimeeste ees”, langetanud madalale oma õnnetu pea. Ei tema, ei tea ema, ei lapsed ega ka mina ei saanud senini aru, millega lõpeb “töötus”. Järjekorras tõusid ühiskondliku kohtu liikmed presiidiumi laua kohale ja avaldasid repliike (filipiki) teemal “Kuidas sa võisid?”. Vormikitlisse rõivastunud noor naismilitsionäär rääkis kõlavalt: “Olen ise ema ja mõistan, millise mure Sina, häbitu, oma emale põhjustasid!”. Oksana ei saanud midagi ei selgitada ega vastata. Ainult sosinal pomises üht ja sama kui needust: “Ma ei löönud, ma hoidsin kinni…”
       Esialgul ei uskunud ma oma kõrvu. Külmavereliselt, rahulikult, justkui jutt käiks ümbereksamineerimisest, koolidirektor (naine) teatas, et Oksana on otsustatud suunata erikutsekooli. Burjaatiasse.
       Erikutsekool – see on paranduslik asutus, koloonia. Viieteistkümneaastane plikatirts mõisteti kaheks aastaks vangi – kiirelt, poole tunniga, otsustades tema saatuse ja isegi mitte süvenedes küsimuse olemusse. Tõelisest jõudude vahekorrast kuritegelikus kakluses mitte keegi Moskva linna Lenini rajooni kooli aulas presiidiumi laua taga ei teadnud. Saalis nutsid hüsteeriliselt Oksana sõbratarid, vaikselt vajus toolilt põrandale ema, kaks tugevat militsionääri viisid välja süüdimõistetud tüdruku, kes äkitselt linnuhäälel kriiskama hakkas… Otse koolist, ilma kohtu ja juurdluseta, ilma viimase sõnata, ilma hüvastijätuta emaga, ilma lootuseta kassatsioonile, ilma advokaadita, ilma igasuguse õiguseta õigeksmõistmisele, ilma lootusekiireta – otse trellitatud autosse.
       Kui aga mina, vapustatuna taolisest ebatõenäolisest pildist, justkui nihe harjunud mõõtmetes, lootes veel mingisuguselegi veale, lähenesin presiidiumile, juba eemalt esitades oma tunnistuse, “kaksteistkümmend raevunud naist” masendatult tõukasid endist toolid. Nende esimeseks ja ainsaks reaktsiooniks minu küsimustele oli: “Kuidas, kuidas, teie siia sattusite?! Kes laskis?”.
       Ei, seda tahan mina küsida. Kuidas teie kõik siia sattusite? Kes teid kõiki lasi tallama meie väärikusel ja kamandama meie vabadusega vastavalt oma tujule? Mina ei taha, et minu üle mõistaksid kohut soldatid või õpetajad, aga õpetaksid või kaitseksid prokurörid. Las lüpsjad lüpsavad lehmi, aga miilits püüab vargaid. Niikui iga normaalne inimene, tahan ma, et ühiskonnas valitseks seadus ja kord, mitte suure, vaid tavalise tähega. Selleks on kui miinimum vaja, et igaüks teeks oma tööd haritult. Võib-olla siis saame läbi ilma komissarideta ja ilma seltsimeheliku omakohtuta suletud uste taga. Ja hakkavad kõnelema kodanikud võrdsetena ja ületavad provintsluse endi hinges.

 

2 thoughts on ““Seltsimehelikust omakohtust – provintslike linnapeadeni”. 1988.a.

  1. Õpetuseiva:
    =Ära allu Moskvale, kui see kuskil Inimest näeb, – viruta lapsele kabjaga, raisk – küll siis pagunid tärnistuvad! =
    //Teosest: “Savisaare märg unenägu.”//

    Like

Leppigem harimatusega,. kui see on objektiivne!

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s