1.Samamoodi kui “tähelepanuta on jäänud” minu korduvad katsed ärgitada kaasamõtlema LIIKUMISE sisemise rikkuse üle, Galilei teisenduse viimisel tasapinnale (x’ = x – vt; y’ = ky), koos tasandi yz PÖÖRDEGA, nii et y* = ky; –
2. jäävad “mõistatuseks” nii “Einsteini peeglikatse” (tõendatud ja eksperimentaalselt tõene!) kui ka
3. Kuu loodete “hilinemine” Kuu liikumisel 90 kraadi võrra, enne “tõsulaineid”.
Miks siiski? Kas tõesti ollakse nii veendunud üle saja-aastastes kokkulepetes (Einstein: Lorentz-Poincare-Minkowski) – et ei vaevuta (või pole lubatud, eelneva “heuristilisuses?) – et ei loeta läbigi alternatiivi?
4. Viiteid sellise alternatiivi vajadusele saime ju Leningradi ekperimentaalfüüsikuilt, kes panid pöörlema suured güroskoobid hiigelkiirustel – järeldustena (ikka ja jälle sama “kokkuleppe” sobingus!?): et güroskoopide keskmetele “mõjub negatiivne gravitatsioon”?
…………….Ma tean, ja teavad nimelt teoreetilise füüsika teadlased, et paljud MÕÕDETAVAD efektid – on näilised, kuid samas reaalsed!
Kui keegi nüüd arvab, et annan kõigele sellele ühtse vastuse, siis eksitakse: ma ei ole muinasjutuvestja (kuigi oskaksin mõne luua küll!).
Alternatiiv:
“Ühtlane sirgjooneline liikumine on “mõtteline”, niikui seda on Absoluutne Ruum ja Absoluutne Aeg.
Hulgateoreetilise Olemasolu reegel (Valiku e. Zermelo aksioom) – eeldab mitte üksi SEOSTE olemasolu, vaid nimelt seostega vastavuses oleva LIIKUMISE ISEÄRASUSTELE!
Vaatlejale omasest Signaalist sõltuvalt – saame seda näha/mõõta (mitte kinemaatiliste efektidena!?) – Sigmaali enda “olekumuutusena”.
Selleks on:
Signaali energiataseme muudud; peegeldus-reeglite reeglipäratus; “mäjude hilinemine” või “ülekanne”; gravitatsiooni “teadvustumine meile” – vaadeldava objekti monaadsuse ja mõlema keha OLULISUSE määratlemisega.
//Sama kui Päikese ja Maaga: Päike on olulisem, seega Vaatleja; Arutleja (võib olla) isiksus, kuid tema olek määratakse siiski massiivsema (liikumishulga suurusega) Keha poolt.
ÕUN KUKUB, mitte Newton!
Tõnu: veebiruum 
Mähh?
MeeldibMeeldib
Mähh?
MeeldibMeeldib
1.Samamoodi kui “tähelepanuta on jäänud” minu korduvad katsed ärgitada kaasamõtlema LIIKUMISE sisemise rikkuse üle, Galilei teisenduse viimisel tasapinnale (x’ = x – vt; y’ = ky), koos tasandi yz PÖÖRDEGA, nii et y* = ky; –
2. jäävad “mõistatuseks” nii “Einsteini peeglikatse” (tõendatud ja eksperimentaalselt tõene!) kui ka
3. Kuu loodete “hilinemine” Kuu liikumisel 90 kraadi võrra, enne “tõsulaineid”.
Miks siiski? Kas tõesti ollakse nii veendunud üle saja-aastastes kokkulepetes (Einstein: Lorentz-Poincare-Minkowski) – et ei vaevuta (või pole lubatud, eelneva “heuristilisuses?) – et ei loeta läbigi alternatiivi?
4. Viiteid sellise alternatiivi vajadusele saime ju Leningradi ekperimentaalfüüsikuilt, kes panid pöörlema suured güroskoobid hiigelkiirustel – järeldustena (ikka ja jälle sama “kokkuleppe” sobingus!?): et güroskoopide keskmetele “mõjub negatiivne gravitatsioon”?
…………….Ma tean, ja teavad nimelt teoreetilise füüsika teadlased, et paljud MÕÕDETAVAD efektid – on näilised, kuid samas reaalsed!
Kui keegi nüüd arvab, et annan kõigele sellele ühtse vastuse, siis eksitakse: ma ei ole muinasjutuvestja (kuigi oskaksin mõne luua küll!).
Alternatiiv:
“Ühtlane sirgjooneline liikumine on “mõtteline”, niikui seda on Absoluutne Ruum ja Absoluutne Aeg.
Hulgateoreetilise Olemasolu reegel (Valiku e. Zermelo aksioom) – eeldab mitte üksi SEOSTE olemasolu, vaid nimelt seostega vastavuses oleva LIIKUMISE ISEÄRASUSTELE!
Vaatlejale omasest Signaalist sõltuvalt – saame seda näha/mõõta (mitte kinemaatiliste efektidena!?) – Sigmaali enda “olekumuutusena”.
Selleks on:
Signaali energiataseme muudud; peegeldus-reeglite reeglipäratus; “mäjude hilinemine” või “ülekanne”; gravitatsiooni “teadvustumine meile” – vaadeldava objekti monaadsuse ja mõlema keha OLULISUSE määratlemisega.
//Sama kui Päikese ja Maaga: Päike on olulisem, seega Vaatleja; Arutleja (võib olla) isiksus, kuid tema olek määratakse siiski massiivsema (liikumishulga suurusega) Keha poolt.
ÕUN KUKUB, mitte Newton!
MeeldibMeeldib