Ockhami habemenuga e. Lihtsaimast relatiivsuses.

William Ockhami oli keskaegne filosoof.
Tema teooria ütleb, et suvalise probleemi lahenduseks on tavaliselt selgitus, mis rakendab olemasoleva info vahel kõige lihtsamaid seoseid.
1907-ndal aastal, mil juba ammu lahendati Venemaal “rongide järelejõudmise ülesandeid” (Katariina II aegses koolis pidi juba I.- II.õppeaasta laps oskama!) “takerduvad” füüsikud Lorentz ja Poincare näilise paradoksi ees:
Miks ei liigu valgussignaal Maaga kaasa – ja seetõttu annavad “signaali c” kiiruse mõõtmised ikka ja jälle “sama mõõdu”?
“Näilise/efemeerse lahendi” andis matremaatik Minkowski – selles keerulises “pseudoeukleidilises geomeetrias”. Siinjuures (ja käesolevas) tulebki kasutusse “Ockhami habemenuga” – kui
otstarbekuse tõenduslikkus.
1. Joonel (kui trajektooril või ka raudteel) kirjeldatavad “signaal c” ning “inertsiaalsüsteemide-vaheline kiirus v” saavad nii v kui ka c nn. “matemaatiliste objektide olemuse” – suuruste, mis on meile antud – ja millega me ei oska, ei suuda ega tahagi midagi peale hakata.
2.
Tasapinnale xy, mõõdetav signaaliga c, projekteerub kiirus v nii konstantse kiirusena v sihil v/x (mida me ei saaks muidu muutagi, kui “Vaatleja orientatsiooni muutes”!?) kui ka “telghomoteetsusena teljel x, kiiruse v sihil.
Selline näivus (kaasaegne väljend Hamilton Carterilt: efemeerne!) – saab otstarbekaima “lahendi”:
samases risthomoteetsuses – dimensioonis z, kui z’ = kz. Kuid näivus seletub lahti, kui tasandi xy “Terrell-pööre” – ja seega: nii “teisenduste- kui ka sündmustegeomeetria” – jäävad eukleidilisteks, tasandil xy. Seda võis eeldada nimelt Ockhami habemenoa järgi: kui “keerulisuse näilisust”!
3.1. “Olemasolevaks infoks” antud juhul tulebki lugeda nii kiirused v ja c kui ka “pööre w’ = kw. On kerge näha, et rakendub hulgateoreetiline Zermelo aksioom: kahe keha omavahelisest kiirusest, kui seosest v, nende kehade olemasolus; rakendub “sündmustevahelise geomeetriana: pöördfunktsiooni vaatlemine kui sündmuste-vaheline ruum”; säilub “sündmustevaheliste intervallide jäävus” – signaali c enda jäävusena tema mõõduruumis.
//f(E) = F(x – vt; ky; kz (w’= kw);
kui r = ct; siis f(ct) = ct(1 – (v/c)cosA);
Joonel: f(g(f(ct)) = ct.
3.2. Hulkadele laiendatuna:
Kehtib: f(g(F)) = F.

One thought on “Ockhami habemenuga e. Lihtsaimast relatiivsuses.

  1. Pingback: Ockhami habemenuga e. Lihtsaimast relatiivsuses. | Tõnu: veebiruum

Leppigem harimatusega,. kui see on objektiivne!

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s