Teaduslike otsingute sihikindlast “paradoksaalsest eeldumusest”: kokkuleppelise Mudeli kinnitamiseks.
Paradoksaalne on sihiteadlik “teaduse eitamine”: töölesaadud Hubble’i teleskoobi – vaatlustulemuste erapoolikus!?
Millest siis säärane enesekindlus minu väites?
Teleskoobi resolutsiooni vaat et “ebainimlikus täpsuses” tuleb au anda tegijaile! Vaatlustulemuste tõlgitsemine aga oli, on ja on jäänudki – lapsemeelse Seebimulli-teooria, kui sihitusliku hüpoteesi ainukinnitamisele.
Me näeme 3 etappi – järk-järgulises vaatluste avardumises (kui mingi meid huvitava “Aktuaalse Lõpmatuse” vaatlemisel – meile nähtava valguskiirguse abil):
1. Esimeseks on Doppleri pikiefekti “kehtivusruum”: aegruumi ulatuvus, milles me saame (veel) eristada Linnutee tähtede/galaktikate liikumis-suundasid Meie, kui Vaatleja suhtes.
Seejärel algab nö. “vahevöönd”, millest alates muutub järjest prevaleerivamaks “Hubble’i punanihe” – kuni selle ainumääravaks saamiseni.
Alates Hubble enda hüpoteesist kuni tänaseni: tõlgitsetakse seda punanihet kui “Dopperi pikiefektiga tõendatavast”(?): Üldist Maailma paisumist – kuni selle absurdini viidud Suure Pauguni!?
2. Teise “vahevöö” Alguse – punanihke olemasolu ka Maale lähenemisel – saame arvutada nn. Paul Kardi kriteeriumist (Minu nimetusel):
“Kui Vaatleja ja (kiirgava) keha relatiivne kiirus v muutub relativistlikuks (nii et liikumisfunktsioon f(ct) = ky ( = k(ct))) – muutub suurus k = (1 – (v/c)^2)^(1/2); kui teist järku suurus, võrreldes suurusega v/c, ainumääravaks – ja kehtib ainult Doppleri ristefekt (pikiefekti tähtsusestuses).”
3. Hubble’i teleskoop andis meile (Vaatlejaina) veel ühe vahevöö:
Millest alates on punanihe on mitte ainult “võrdeline kaugusega Maast” – vaid näitab eksponentsiaalset suurenemist.
Selle nähtuse tõlgitsemine – Aegruumi paisumisena – on esialgse (lapsemeelse seebimulli mudeli) ülekanne, meile käsitamatutesse Lõpmatustesse!?
KAS oleks minul sellesse nähtusesse anda omapoolne tõlgitsus?
Vaadelgemgi niisiis kiiruste v ja c relativismi (ja sellest tekkivat Doppleri ristefekti obligatoorsust) – kui Maa “omaliikumist” – kui Maa “kaasahaaramist” järjestikusesse “koosliikumisesse” Meie Galaktikaga.
Relativistlike kiiruste v ja c kriteeriumis oleva k kehtivust saame arvutada kolmnurgast (vt; k(ct); ct).
Väidame:
– Alaku Maa (omaliikumise kiirusena) ja väga kaugete kiirgusallikate “kiirenev punanihe”: (Kellegi) Signaaliga V > c.
Kriteeriumist:
f(Vt) = k^2(Vt) = ct; (Ilmeka mudelina “Einsteini peeglis”!)
Oletama peab siinjuures (mitte Maa ja Taevaskeha “eemaldumist”?) – vaid Maa omaliikumist, kaasahaaratuna kogu “Aktuaalse Lõpmatuse omaliikumisest”?! – niikui “eelnevas” me ju otseselt ei vaadelnud erinevate Taevaskehade pöörlemist – kui “Doppleri ristefekti (võimalikku) järjestrakendust – Maa omaliikumise kiirusele v.
Signaali V võimalikkus – SEE on, mis annab Jumala Sõnale – VÄE!
……………
Olen veendunud, et kaasaegses “ajurünnakus” suudavad (nooremad kui mina!) teadlased VAADELDA NÄHTUT ERAPOOLETULT!
Tõnu: veebiruum
Veebileht kujutab endast autori (minu) katsetust: kutsuda diskussioonile Teadlasi, füüsikuid.
Tõnu: veebiruum 
Pingback: Hubble’i teleskoobist | Tõnu: veebiruum
#Hubble punanihke vaadeldav suurenemine (mittelineaarselt) – sundis mind “oletama” nn. Paul Kardi kriteeriumi “teistkordset järjestrakendamist, kujul kf(ct)?
Vaadeldes aga “Einsteini peeglikatset” (tõendatut!) saame selle kriteeriumi esitadagi ju kujul:
f(ct) = F(ct(cosA) – vt; k(ct));
r’= ct – vt(cosA));
kui ct(cosA) = vt; F(0; k^2(ct);)
r’ = y’;
Fantastikana:
KUI “keegi omab Signaali V>c; siis “relativistlik peegelpind” annaks kuju: v = peegelpinna “kiirus”;
V = Signaali kiirus (mistahes nurgal)
c = peegeldunud kiir, nii et c = k^2(V)
MeeldibMeeldib