Lapsepõlve enesetunnetuse visioonide ülekanne

Vaatlen seda kõrgelolevat lumivalget kuud, all lumepihust vaevu kaetud tuisune tänav.
On ju nähtud, kuid. Kuid täis roosa-verevat tormihoiatust – laskumas hiidsuurena järve; kuud, mis piilurina pilvede vähelt välgatab; ja kuid, täis tühja mittemidagiütlemist, täis kõrki ükskõiksust alloleva askelduse suhtes.
On aastalõpu aeg, veel jätkuvat jõulutunnet ja eshatoloogilist ootust. Ootust enesetunnetuse sümbioosiks ses Kõiksuse sihituslikkuses ja kollisioonis.
Vanaduses meenuvad harvad viivud, mil oli aega mõtiskluseks. Kuud ei mäleta, küll aga Taevast. Jalgrattal liuldes Lõuna-Eesti kõrgendike vahel, ees valevalt sõudvad pilvepallid, rivistet kui paraadil. Ka siis oskasin arutleda: miks (?) Päike ikka ja alati Meile paistab – ridade vahelt, mitte aga varjude-valguse vahedes.
Millised visioonid siiski sundisid mind, laskuma noorpõlve tundemälestustesse, selmet arutleda loogiliselt, olgu siis didaktilisis või efemeerseis, ratsionaalseiski, targutusis?
Meenuvad sõja-aastaste erksaimad hetked, mis küll ehk pidanuksid olema “rasked”, olid aga erksad ja siiani värsked.
Oli Suur-lomp keset kruusast Paiste tänavat, lühikest vaikset, täis laste kilavat rõõmu ja veesõda, mida tihtigi õnnistasid äikesest pundunud pilvemürakate poolt saadetavad veepaisud ja välgunooled. Olid õunaaiad, täis sosisklevaid lastekarju; oli hilisemalt Suur Auk – vastasmaja asemel, pärast fugasspommi “muhatust”.
Olid päevad, mil sain Toompeal ema käest “trükimasina” – täis võrratult puhast avarust, ja vabadust trükkida, sageli mulle tundmatuidki märke.
Hommikuti seisime vahel Hiiu jaama perroonil, millest ikka juhtus möödakihutama kiirrong, enne kui “meie oma” saabus. Mäletan ikka, kuis ema võis tüütuseni korrata: “Tõnu – ära sa kunagi usalda maapealseid märke, ka mitte betoonile joonistatud kriipse, et sind mööduv Rong endaga kaasa ei viiks!” Ja möödus pea 60 aastat, mil alles hakkasin aduma nende sõnade taga mitte vaid intuitiivset enesetunnetust, vaid ka reaalselt olemasolevat: Monaadsuse olulisust – suhestumisel rong/jõmpsikas, milles ka Suur inimene ju tilluke on, võrreldes massivse Rongiga, täis peadpööritavat “kihutamistungi”.
Nüüd? Nüüd kirjeldan seda “matemaatilise mudeliga”, milles “minu-rongi vahemaa ut” – ON “lühem” ja “sund pöörlemisele” – ON vastupandamatu. // f(ut) = ut(1 – v/u), tasandil xy: (x’= x – vt; y’= ky); pöördena w’= kw.//
Sellise enesetunnetuse “arvutus” – on suisa imetlusväärne, sest on võrreldav vaid nn. Baeri seaduses toodud Karl Ed. von Baeri tunnetusliku tõdemusega: “Põhja-Poolkeral uhavad jõed endi paremaid kaldaid – l-poolkeral aga vasakuid!”
Intuitiivses aimduses väljaöeldu osutus tõeks, ilma et Baer ise kordagi oleks Lõuna-Poolkeral käinud. Praegu tuntakse seda “Coriolise kiirendusena”.
Kuu kummastavast mõjust aga – peaks (keegi?) enamgi rääkima: näieks MIKS siiski on olemas “Kuu looded” ka teiselpool Maakera?? …
PS. Baeri maailmakuulsus tugineb tema peamisele elutööle – embrüoloogina. Füüsikas puudus tal mistahes “teaduslik kraad” – kuid tollal olid kõik teadlased – LOODUSTEADLASED!