This is an example of a WordPress page, you could edit this to put information about yourself or your site so readers know where you are coming from. You can create as many pages like this one or sub-pages as you like and manage all of your content inside of WordPress.
Tõnu: veebiruum
Veebileht kujutab endast autori (minu) katsetust: kutsuda diskussioonile Teadlasi, füüsikuid.
Tõnu: veebiruum 
Milleks see köik,kui keegi kedagi kuhugi ei saada, ei söima ega kritiseerigi. Näib, et Maailm on liiga avaraks läinud – pole liikumisruumigi enam.
Suur ja lai oli kodumaa kaunis… .
Avaruse kitsikus? – kui kole!
Järgnevalt hakkan, iseenda öigustuseks, latrama “killukestest” elus, niipaljukest kui seda olnud on.
Ilusat pühat!
MeeldibMeeldib
Pealkiri.
Milline vöi miks, ei tea, nii on lihtsalt kombeks, vist.
Alustuseks.
Alguses oli midagi väga valesti: olin vist sattunud valesse ilma, riiki vöi perekonda. Mäletan, kui seda nüüd mäletamiseks nimetada vöib, et mind ristiti salaja, konkus, mis selleks puhuks puhtaks tehti. Isegi see ei tarvitse tösi olla: miks oleks pidanud, salaja, mind ristitama? kui just venelased ristimist keelustanud poleks. Aga äkki olidki, tean.et protesteerisin valjult.
Igal juhul ma loobusin oma öigustest, kui Eesti passi saamisel küsiti mu sünnimaa kohta, sest vanamutid pidid minestama, kui väitsin end Suur-Saksamaal sündinud olnuvat. Olin ikke.
Perekond oli mul ka naa imelik: üks nelja-aastane poisike ikka käis vahel, kui palju löugasin, mulle jahunutsu suhu toppimas; ja mind veeretamas. Mida tahes, kuid see poisikese-molkus keeldus minu täistehtud nartse ära koristamast, vaid rullis mu sealt maha, pani uued asemele – ning veeretas tagasi. Öhtuks, kui ema töölt tuli, olin palju körgemal ja vaadegi avaram. Kas keegi mind kuulas? Ei, löuatagi ei viitsinud enamb.
Sellises ebaöigluses ma lihtsalt keeldusin edasi elamast! Oli vahva vaadata, kuis ühel öhtal emake kuulatama jäi: vaikus oli liiga räme, et tita veel hinganud oleks. Mina?
Mitte keegi ei usuks, kuid nii see oli: vaatlesin röemsalt, kuis ema karjatas, tühja pange kahmas ja kaevule jooksis.
Nii kiirelt pöörlevat kaevuvinna pole enam hiljem kunagi näinud! Joostes ta niisiis tuli (sellest kaevuteest veel hilisemastki vesta vaja!) – ja kallas selle mulle – pauhti pähe!
Jube, millist kisa ma töstsin! Ebaöiglus kuubis!
Kui juba könelda möistsin, pärisingi sellise sigaduse kohta aru. Asi oli aga mitte minu kiusamises, vaid palju proosalisem: pödesin leetreid ja olin sellega oma nädal aega tuba kütnud, nii et ega must elulooma enam loodetudki. Kes käskis vöi miks ema just sellise “tapmisviisi” valis, ei ole ta küll kunagi möistnud vastata. Isegi mina ei taibanud ju, mis tal plaanis oli.
Nii ma siis kasvasin paar aastat, kuid rääkima ei hakanud. Kolm venda kaklesid alailma, mind aga pisut vööristati: vaikimine teeb ju alati kahtlaseks, kes teab mis välja haub!?
Siis oli aga emale jöuludeks antud (talongiga!) Suur lehkav Leivapäts, mille ta pidulikult köögilauale asetas. Ajasin oma ninakese ka laua-ääre alt üles ja ütlesin: “Ema palun anna mulle leiba!” Nii suurt kääru leiba, ja niii mahlast – pole oma elus enam saanud! Pärast seda jäingi lobisema ja kannatan selle nö. logolaalia käes siiani.
Kilde lapsepölvest.
Hiiul elamise völu oli see, et köikjal olid männid. Kui korra tee ette näidati, said alati kuhugi kohale. Nii mulle ei meenugi, et keegi oleks mind kuhugi saatnud – ikka käisin ise: lastesöimes ja -aias. Ikka läbi metsa – ja otse. Ühekorra oli vaid kole: kui öhtupimedas rohkem tee-äärde hoides nägin, kuis üks mees viilkatuse harjal köndis. Nii kiirelt polnud ma enne jooksnud ega jooksegi enam – kodus otsiti veel viimanegi suhkrutükk välja, et enesesse tagasi tuleksin. Pärast seda meeldis mul joosta – ja alati olen jäänud eelistama metsa – imelikele inimestele.
Ise mäletan lasteaiast vähe, kui siis vast seda, et meile anti löunaooteks alati ära juua 1 muna. Vahva, et nii mönigi ei tahtnud – pistsin needki kinni: klömps – ja ära! Aga seda ma küll ei usu, nagu oleksin tiibklaveri all ühe teise poisiga kakelnud – mingi plika pärast!? Igal juhul arvan, et minu kunagine kasvataja, keda keska-päevil kohtasin, liialdas. Eriti kui ta toonitas, et kisma oli käinud püstijalu!?
…………………..
MeeldibMeeldib
Ma pole päris kindel, kui sulatõsi on siin kõik see jutt, sest osa sellest küll mulle uudiseks :). Maja ees sul küll polnud männid – olid vist kased hoopis.
MeeldibMeeldib
Teise killukesena tahaks isegi teada: miks siiski kardan kohutavalt “surmaeelset seisundit”, kui tegelikkuses see naa huvitav oli?
Tuleb oletada siiski Hirmu varasemat olekut – enne “surma”. Kui meelde tuletada seda öudsat kuumust, kitsikust ja lämmatavat klaustrofoobiat – jääbki ainus spekulatsioon: see hirm/kitsikus oli mul sünnieelne rabelemine ja vaev, mida enam küll kogeda ei taha!?
……………..
Takerdusin aga siiski ju lapsepölve katkendlikku mölgutusse. Lasteaias tuldi idee peale: ehitada lastele mootoriga pöördkiige. /See pidi olema Stalini aegu, mil köik oli laste heaks!/ Ehitatigi, kuigi keegi kurat ei teadnud, kuidas see tegelikult töötab. Mina aga teadsin.
Esimese käivitusena paigutatigi korvikestesse köige vallatumad lapsed, minuga eesotsas. Rabelesin, röökisin, kuid ei suutnud kellelegi selgitada: MINA satun önnetusse!? Mis siis selgus? Kordagi käivitamata massin pandi pöörlema – vaatama tulid köik, ka lasteaia kojamees, kes nii tähtis välja nägi. Mina aga nägin: iga pöördega kiirenevalt liikuv korvike lähenes paratamatusega Puule, mis “unustati” maha vötta!? Aplodeerimises ja ovatsioonide-tuhinas ei kuulnud keegi minu suisa pöörast kriiskamist – kuni käiski Suur Pauk: minu pea ja jämeda oksa vahel (see OLI mänd!). Ja mis oligi köige huvitavam: oli vaja MINU veel kahte kokkupörget selle neetud oksaga, enne kui massin taibati peatada. Kahjuks/önneks neid teisi matse ma küll enam ei tunnetanud. Järgmisel päeval vöeti karusell maha – ja kästi meil köik see unustada. Muidugi.
Vöibolla oleksin siiski ennast körvalt näinud, ja vöib-olla nägingi, kuid mäletamine ju keelati ära! Nii ma ei teagi.
…………….
Kuna veetsin suurema osa ajast lasteasutustes, on mul vähe pajatada Hiiu/Nömme tänava/lahinguist. Seda küll mäletan, et minusugustele pönnidele küll keegi liiga ei teinud. Eriti kui mind lövidena kaitsmas kolm venda olid. Kolme eredamat killukest ehk tooksin esile.
Tollal anti suhkrut harva (talongid olid siis veel kasutusele tulemata, see nagu praeguse aja leiutis). Nendel “suhkrupäevadel” pidid vanurid ja üksikud tihti öhtul sabasse end sättima – nönna siis seistigi kogu linnas poodide ees öö läbi, sest ega seda magusat köigile küll ei jagunud. Noortele “jäeti öigus” – läbi rahvamassi trügida. Oletan, et vanad teadsid, kuis noortele on magusat vaja. Hommikul siis läksime köik, nelikkarreega, läbi rahvasumma,paratamatult müksides nii mönelegi eidekesele ribidesse. Kui palju me koduteel kotikestest matti vötsime, ei mäleta, sest eks see oli ikka rangelt keelatud küll.
…………..
MeeldibMeeldib
Minu käesolevad “meenutused”, illusoorsed vöi unetuslikudki – on sinule tuttavad. Kas köik, ei tea.
Suhe neisse – minu ilmavaateliselt – on aga nüüdseks kindlasti erinev sellest, kui lapsena muistendeina neid kuulsid.
Mulle endalegi üllatav, kuis saab arutleda “teistmoodi” – samade mälestuste “kallal”.
Kuule, kui sa töesti soovid mu surma, siis oled kohustatud mulle (minu!) arvele kandma 30,. eeku: laristasin tagavara ära.
Suren aga niikuinii – niipea kui valgeid kitleid näen!
Käesolevat käsitle kui testamentaarset korraldusT: hävita mind ja mu lollakas pärand! MA KONTROLLIN!
Vahet pole! Äkki jään ellugi, muserdatuna oma piinajate poolt minu moonutamisest!?
MeeldibMeeldib
Meenub, kuis “möögavöitluste” (lume-marjapöösastest murtud okstega) ohtlikkusest polnud meil aimugi. Vöitlused olid ausad: keegi ei kevelnud, kui haiget sai.
Meenub siinjuures juhtum aga “kivisöjast”: kruusakividega vöimalikult haiged visked. Meenub, sest see oli otseselt seotud Ennu (minust 4 aastat vanema venna) vöitlus minu ja Ülo vahel. Sest see viiski teda järgnevas stomatoloogiks – nöutavaks meesarstiks, kompetentseks ja hingele lähedaseks, naistele.
Mäletan, kuis keset hoovi kunstlikult istutatud kuusk siiski kasvas; kuis kivikesed ei läbinud otse seda puud; kuis kaks said ikka ühe kätte, eri suundades liikudes. ühtäkki tekkis aga minul – ja Ennul – idee: saata kivike teele üle kuuse. ILmselt olin esimene, sest kui oma ideest vaimustunud Enn suu naerust pärani ajas – käis “kölks” – ja tal murdus silmahammas. Mina olin hetk varem kivi teele saatnud.
MeeldibMeeldib
Killukesi ikka veel.
Kust siiski tekkis “me aeda” kuusk, mida siiski mäletan? selle vanema venna hamba töttu. Öigus – neid oligi vaid paar tükki keset hoovi, noored ja kidurakesed. Eks nad hävisid peagi, kuna ega seal liivasel nömmel ju kuusk kasvagi. Vabatahtlikult mitte.
Ka kased, neljakesi rivis, kuis klikiaegsed tinasödurid, olid ju tollal sihvakad ja valged-valged. Eks nenest siis “tekkisidki” meie “Suure toa” seinatapeetidele paukuvad kahurid; ringituiskavad tankid – ja – kirjaoskuski: lihtne oli vastata idioomile “Tönu on loll!” – “Enn on ise loll!”. Ja eks kaskesid saab ju “süüdistada” ka minu laste eripärades, hilisemalt: nimelt ükskord tüdinesin karglemast esimese oksani ja “avastasin”, et lauajupi abil on poole kergem üles jöuda. Oligi. Kuid eks harjumus on ikka ka kole: kui siis alla hüpates lauajupp jalge-vahele jäi!? Hirmus valus, kole ja häbi – ja seetöttu ei kuuldud sellest midagi, ei kisa ega “mälestusigi mitte”. Aga jah, eks järeltulevatele pölvedele see vöis ju oma möju avaldada… .
Vahel käisingi üksinda seal. Niikui hilisemaltki sai harjumuseks end ära peita, kui midagi hinge vaevas vöi üksinduseigatsus piinas. Ka kasulikuks osutus see komme, kui kord otsustasin trigonomeetria-raamatu läbi lugeda. Nimelt oli mul keskkool juba läbi, aga mul polnud veel aimugi: mis asi on siinus vöi millega seda süüakse. Kindlasti oli kevad, sest puu oli vana tooming, mille öitsvaisse harudesse ma suisa ära kadusin, taamalt konnade pulmakrooksumist kuuldes, kuid kuulmata. Oli nalakaski, et alul ei saanud sest teosest midagi sotti. Lugesin siiski läbi, uinusin ja “potsati” olin pikali maas, purjus kui tavajoodik lauba ödagul körtsist naastes. Sellest saati ma pole enam kunagi öitsvale toomingale roninud – valus saab, kui kukud. Aga – nii imelik kui see ka ei tundu – raamatut mul enam vaja ei läinudki: selle sisu ja arusaam oli mulle pähe pörunud!?
Miks siiski käisin üksinda vahel kase otsas? Aga ikka vaatamas sinnapoole, kust see lapsepölve unelm – roheline linnuke – meile lendas, klaasi taga röömsalt Minule lehvitamas nooruk, alla puistamas tillukesi mängukanne; laperdades meile määratuid. Ega siis sellest polnud ju midagi, et “kannid” fugasspommid olid – mida teadis pönn pommidest!? Tösi: olin ja jäin vendadest osavaimaks tapeedile joonistamaks – lennukeid – ja naervat lenduritki, luuk lahtiselt pikergusi komme puistamas… . Kartust? Oh, ei! Olin ju ema süles, kes miskitpärast jooksis minuga – kuhugi tahaaeda, kuhu me ei jöudnudki. Rohkem ju kedagi ei lennanud.
MeeldibMeeldib
Hüperaktiivsusest.
Naljakas sönavärd, mida ei peaks kasutama. Miks siis?
Vöib-olla ongi see söna meditsiiniliselt lähim minugi noorepölve kohta, kuid kuidagi väär. Selles möttes, et mistahes tegevusse ma asusin, olgu see siis mäng, vöitlus vöi öppiminegi – oskasin ma niivörd “sisse süüvida”, et unustasin täielikult ümbritseva. Olgu see siis möni raamat, mille lugemiselt mind tihti “avastati” voodite alt; “ukraadina-mäng” (uka-uka-mina prii!); jalgpall vöi vörkpallgi… .
Raamatutest on “kahjugi” – olid enamjaolt sisutud ja sedavörd politiseeritud, et julgen väita: olin vist Maailma ainumas poiss, kes huviga luges Lenini kogutud teoseid; Makarenko pedagoogikat; ja Stalini “lühikesi elulugusidki”. See-eest olid need kui sissejuhatuseks hilisematele Dürrenmattile ja Kafkalegi.
Vörkpallis sain üpris osavaks, nii et sageli mängisin täiskasvanutegi küla-meeskonnas. Tösi, kuna olin lühike jupats, olin sunnitud ära öppima kaitsemängu. Pinksist mäletan, et mind ei vöetud enne mängimagi, kui “korralikult” servima öppisin, nii et seda alati tagasi ei löödud: endal ninaots vaevu üle pinksilaua küünitamas… .
Jalgpalliga ju sama lugu: kord läksin niivörd hoogu, et ei näinud lauajupiga pöördkiigel kihutavat poissi – tulemuseks siiani arm näos: tollane suur auk pösekondi sees.
Jooksma olin ka väle. Kord “lendasingi” selles ukamängus kui tuul – pesa poole – kui käis üks igavene “mürts” – ja ma olin pikali maas. Selgus, et olin jooksnud pimedas piki “takistusriba”… .
Selline “aktiivsus+süüvimus” – viiski (vist) selleni, et täpselt 6 aastat kusin ma igal öhtul voodisse. Häbi ja alandus? Ka seda, kuid ei enne ega pärast kodust lahutamist, seda ei juhtunud kordagi.
Siiski, siiski! ühel korral “jäi see vahele”: kui Enn tuli mulle külla, kaasas Suur Arbuus! Jah, seda oligi vaid üks kord. Suvel käisin karjas.
Kas “hüoeraktiivsus” vöi Igatsus?!
MeeldibMeeldib
Killuke-tilluke meenutus: matemaatika otstarbetusest reaalsuses.
Vöi ehk eluvöörusest?
Olin arvatavalt 7-ndas klassis, kui mind valiti meie kooli esindama Haapsalu matemaatikaolümpiaadil. Minu arusaamist mööda vääris seda küll enim minu pinginaaber Tiiu, kes oli targem, kuid nii otsustas keegi.
Selline otsustus meenutas mulle ju sedagi, kuis keegi “Moskva kunstnik” valis minu modelliks – ja ma olin sunnitud tundide viisi paigal istuma. Mind ei lohutanud seegi, et sain istuda – seal, kus olin harjunud “tavaliselt” seisma: noore pioneeri-tüdruku kipsist kuju körval. Ei aidanud tollalgi minu arvamus, et plika oli ju minust ilusam!
Mis juhtub aga lapsega, kellele antakse rongipilet vöörasse linna; kes ei tunne ei raha ega selle väärtust, “oskab” aga matemaatikat? Selge ju!
Siiani ma ei tea, kuskohal see olümpiaad toimus, kuid üles ma seda küll ei leidnud. Kuna seal olevat lubatud toitlustamine ja kindlustatud tagasisöit, ei antud mulle kaasa ei saatjat ega raha. Nii veetsingi öhtuni aega linnavahel lonkides, kuni tagasisöiduni, mille lubas mul tasuta teha vagunisaatja. Tagantjärele meenub, et mul oli tösiselt kahju Tiiust, kes oleks ikka kindlalt selle asja läbinud.
Ah veel, neist mata-olümpiaadidest. Käisin ju ka 10-s klassis, seekord Tartus. üles küll leidsin. Aga… . Aga nimelt sel aastal oli muudetud korralduskavasid, nii et ei tohtinud kasutada kaasavöetud öpikuid. Kuskil siin ma ju selgitasin, et ei teadnud maast ega ilmast midagi trigonomeetriast, minu öps aga kinnitas: sellest polevat midagi, kuna raamat mul ju kaasas. Huvitaval kombel sain ikkagi 14. koha. Seejuures “kommenteeriti delikaatselt”, et üks osavötja oli asunud “leiutama kolmnurkade lahendamise teooriat – ja kui seda aega oleks antud möni tund enam, oleksingi ehk uue teooria loonud”?! Öpetaja oli pettunud. Aga töepoolest, ma käisin liig vähe koolis, et köiki aineid omandada. Näiteks mu klassijuhataja tegi kord “kodukülastuse”, kui selgus, et päeviku kohaselt olin 7 korda järjest briketti koju vedanud – ja seetöttu puudunud. Ema arvas selle peale, et mina olevat puruloll: kuuris polnud ju meil briketitolmugi, rääkimata küttepuudest. See, et oskasin ema allkirja täpselt jäljendada – olevat aga töepoolest tema süü: ta olevat surmani tüdinud neist märkustest a-la` “teie laps ei oska treppidest käia” jne. See-eest lubas ema, et lähen paari päeva pärast küll jälle kooli: kingad olevat paranduses, siis saavat kätte. Nujah, eks siis tuli möni päev puududa mu vennaksel – meil olid ühed kingad kahepeale. Nii juhtuski, et meile said kahepeale kokku teadmised, mis vajalikud. Nii sai vennas aimu keemiast, mina matast. Enn pidi küll alati koolis käima – temale olid siginenud tüdrukud, tähendagu see siis mida tahes.
……….. vaheaeg!
MeeldibMeeldib
Tahtsin siinkohal lühidalt anda nägemuse “teemandist kõvema amorfse aine” kohta. Kas või kuidas see nö. liikumismudelina välja näeks?
Teatud mõttes olen ju kohustaud sellise mudeli andma, kontrollimaks/veenmaks oma maailmavaate tõelähedust! Edaspidi pikemalt.
Niisiis.
Oletan, et “kolmnurksus”, kui nö. tugevuse etalon” – on samasugune müstifikatsioon kui kõik, mida tuntud geomeetrikud, vabamüürlastena, avalikustanud on.
Vaatleme “Kaksiksfäärilist moodustist”: mille moodustavad elliptilisel ühetaolisel trajektooril tiirlevad osised, näiteks elektronid (e). On kerge näha, et kas siis e-de paljususe või e enda tiirlemistasapinna “tõenäosuslikkuses”: moodustub ümber Keskme sfääriline pind; et puutumatuks jääb “sisemine kera”, millel puudub nö. “ühisosa” liikuvate e tõenäosuslike trajektooripunktidega (piltlikult öeldes: see on nö. geomeetriline “toor”, millest “väljas- ja seespool” e olla ei tohi, seni kuni ta on “selle kujundiseoses”).
Konkretiseerime, vaadeldes sellist kaksiksfääri: aatomi mudelina, milles e “tooriline kiht” hoiab kui vangistuses aatomi tuuma, millisele “püünisele” on läbimatud mistahes osised – ja mis “hoiab koos” kuitahes kõvasti tõukuvaid osiseid (prootoneid, koos või ilma neutroniteta). Selline “vangikong” – ei ole nn. interakteeruv seos (ei tugev, nõrk ega gravitatsiooniline…), kuivõrd ruumilis-geomeetriline “keeluala”, mille teisendused on võimalikud esitada ühe-elektronilise liikumise kirjelduse abilgi.
On selge, et sellise “ruumiseose” moodustamiseks/lõhkumiseks läheb vaja jõudu/energiat, mida võime kokkuleppeliselt nimetada näiteks termotuumajõuks – ja vastupidi: “toori” lõhkumisel vabanevad “üksteist mittesallivad osised” vabastavad nn. tuumajõud.
Kas makromaailmas oleks meil tuua sellise mudeli analooge?
Oletan, et näiteks püramiidid on küll väliselt “kolmnurksed”, kuid sisaldavad homogeensest ainest “välise toori”, mis ümbritseb sellest ainest (näiliselt või varjatult) vaba materjali. Võib oletada, et selline struktuur moodustab ka põhjusliku nn. gooti-stiili, millele “lisandina” on paigutatud “tornid”, ehitustugevuse aga annavad “toorid”.
Lisaks:
Võib oletada, et kirikus (püramiidis) “seesolija” – on seal olles “seosesidemes”, intuitiivselt/ketserlikult nimetades seda ikkagi nn. ruumiseoseks, kuigi ilmselt avaldab (ka) vaimset seotust.
MeeldibMeeldib