Teaduslike otsingute sihikindlast “paradoksaalsest eeldumusest”: kokkuleppelise Mudeli kinnitamiseks.
Paradoksaalne on sihiteadlik “teaduse eitamine”: töölesaadud Hubble’i teleskoobi – vaatlustulemuste erapoolikus!?
Millest siis säärane enesekindlus minu väites?
Teleskoobi resolutsiooni vaat et “ebainimlikus täpsuses” tuleb au anda tegijaile! Vaatlustulemuste tõlgitsemine aga oli, on ja on jäänudki – lapsemeelse Seebimulli-teooria, kui sihitusliku hüpoteesi ainukinnitamisele.
Me näeme 3 etappi – järk-järgulises vaatluste avardumises (kui mingi meid huvitava “Aktuaalse Lõpmatuse” vaatlemisel – meile nähtava valguskiirguse abil):
1. Esimeseks on Doppleri pikiefekti “kehtivusruum”: aegruumi ulatuvus, milles me saame (veel) eristada Linnutee tähtede/galaktikate liikumis-suundasid Meie, kui Vaatleja suhtes.
Seejärel algab nö. “vahevöönd”, millest alates muutub järjest prevaleerivamaks “Hubble’i punanihe” – kuni selle ainumääravaks saamiseni.
Alates Hubble enda hüpoteesist kuni tänaseni: tõlgitsetakse seda punanihet kui “Dopperi pikiefektiga tõendatavast”(?): Üldist Maailma paisumist – kuni selle absurdini viidud Suure Pauguni!?
2. Teise “vahevöö” Alguse – punanihke olemasolu ka Maale lähenemisel – saame arvutada nn. Paul Kardi kriteeriumist (Minu nimetusel):
“Kui Vaatleja ja (kiirgava) keha relatiivne kiirus v muutub relativistlikuks (nii et liikumisfunktsioon f(ct) = ky ( = k(ct))) – muutub suurus k = (1 – (v/c)^2)^(1/2); kui teist järku suurus, võrreldes suurusega v/c, ainumääravaks – ja kehtib ainult Doppleri ristefekt (pikiefekti tähtsusestuses).”
3. Hubble’i teleskoop andis meile (Vaatlejaina) veel ühe vahevöö:
Millest alates on punanihe on mitte ainult “võrdeline kaugusega Maast” – vaid näitab eksponentsiaalset suurenemist.
Selle nähtuse tõlgitsemine – Aegruumi paisumisena – on esialgse (lapsemeelse seebimulli mudeli) ülekanne, meile käsitamatutesse Lõpmatustesse!?
KAS oleks minul sellesse nähtusesse anda omapoolne tõlgitsus?
Vaadelgemgi niisiis kiiruste v ja c relativismi (ja sellest tekkivat Doppleri ristefekti obligatoorsust) – kui Maa “omaliikumist” – kui Maa “kaasahaaramist” järjestikusesse “koosliikumisesse” Meie Galaktikaga.
Relativistlike kiiruste v ja c kriteeriumis oleva k kehtivust saame arvutada kolmnurgast (vt; k(ct); ct).
Väidame:
– Alaku Maa (omaliikumise kiirusena) ja väga kaugete kiirgusallikate “kiirenev punanihe”: (Kellegi) Signaaliga V > c.
Kriteeriumist:
f(Vt) = k^2(Vt) = ct; (Ilmeka mudelina “Einsteini peeglis”!)
Oletama peab siinjuures (mitte Maa ja Taevaskeha “eemaldumist”?) – vaid Maa omaliikumist, kaasahaaratuna kogu “Aktuaalse Lõpmatuse omaliikumisest”?! – niikui “eelnevas” me ju otseselt ei vaadelnud erinevate Taevaskehade pöörlemist – kui “Doppleri ristefekti (võimalikku) järjestrakendust – Maa omaliikumise kiirusele v.
Signaali V võimalikkus – SEE on, mis annab Jumala Sõnale – VÄE!
……………
Olen veendunud, et kaasaegses “ajurünnakus” suudavad (nooremad kui mina!) teadlased VAADELDA NÄHTUT ERAPOOLETULT!
Elektroni ja relatiivsuse efemeersus
Allikas: Elektroni ja relatiivsuse efemeersus
Allikas: Elektroni ja relatiivsuse efemeersus
Elektroni ja relatiivsuse efemeersus
1. 1905.a. lõid Poincare’ ja Lorentz’ “Elektronide kinemaatika-teooria”.
Sellekohaselt: “Elektron liigub täpselt niimoodi, et ei oleks täheldatavad tema liikumisest tekkida võivad efektid”
2. Liikumisteisendused väidavad
Sellekohaselt: “Relativistlikus kiiruses v ei ole täheldatavad kinemaatilised efektid.
a) “Relativistlik” on kiirus v, kui on täidetud “Paul Kardi kriteerium: f(ct) =ky;” – alates millest muutub tegur k ainumääravaks (võrreldes suurusega v/u); fotomeetriline efekt muutub ainult negatiivseks; punanihe saab võrdeliseks liikuva keha ja TAUSTA vahelise kaugusega.
b) Relativistlike keskkondade-vaheline pind peegeldab Signaali tagasi ainult peegelpinna normaali sihis.
//Paul Kard “Relatiivsusteooria peajooned”, eesti k., Tallinn, Valgus, 1980, lk. 142., seos (33.9).//
Eukleidilisuse jäävus liikumisteisendustes.
“Paul Kard’i kriteerium (kiiruste relativismis) seletab lahti Galilei liikumisteisenduste “näiva homoteetsuse tasandil xy, teguriga k”.
P.K. esitab oma kriteeriumi teoses “Relatiivsusteooria peajooned”, viimasel leheküljel, seosega (33.9):
k = 1 – (v/c)cosA;
//Meenutagem: f(ct) = ct(1 – (v/c)cosA); ja kk = (1 – (v/c)(v/c));//
On lihtne näha, et Kriteerium on koheselt täidetud, niipea kui cosA = v/c;
Eeldades seejuures täisnurkse kolmnurga E(x = ctcosA; y = ctsinA; r = ct) olemasolu – võime kirjutada:
E(vt; k(ct); ct); f(E) = F(x – vt = 0; k(k(ct))= ct(1 – (v/c)(v/c)); f(ct) = ct(1 – v/c)(v/c)); millest saamegi:
y’= r’; f(ct) = y.
“Paul Kard’i kriteeriumi” tuletamisest “Einsteini peeglikatse” ja “Liikumisteisendused” alustel.
1980.a.
Paul Kard // ) // apoorilises heuristikas ja sellest peaaegu väljumas.
1.1. ) lk.12.
– Tegelikult ei ole reaalse materiaalse taustkeha olemasolu vajalik. Me võime soovi korral taustkeha lihtsalt kujutleda.
Teoria mnozestv // ) //
1.2. ) lk. 337.- 339. (minu tõlkes)
– Intuitiivses arutluses (on siiani) eristatud loogilis-matemaatilisi süsteeme:
Zermelo-Frenkela või von Neimani. Selline vastasseis viib kohati koguni Valiku aksioomi eitamiseni ja sellest (keerulisemate) matemaatiliste mudelite moodustamiseni.
– Lebeg’i jaoks, kes selle dispuudi laiendas, viib kõik selleni, et äratunda, mida mõista sõnade all: matemaatiline objekt “eksisteerib/on olemas”; talle on vajalik, et oleks selgelt “nimetatud” omadus, mis määratleb/defineerib selle objekti üheselt (“funktsionaalne” omadus, ütleksime me praegu); mis puutub funktsiooni, sarnaselt sellega, mis teenib Zermelo’t tema arutluses, – on see, mida Lebeg oleks nimetanud “valiku “aksioomiks”; kui, – jätkas ta, – see tingimus ei ole täidetud ja me piirdume sellega, mida hakkame “mõtlema/kujutlema” sellest funktsioonist selle “nimetamise” asemel, kas ikka võime me olla kindlad, et arutluse käigus me mõtleme ikka ühest ja samast?Märkusena, **) lk. 339. rõhutab teos: Valiku e. Zermelo aksioomil pole midagi ühist nn. hulga elementide seast “valiku” tegemisega – on vaid väljendusvahendiks intuitiivses arutluses – abikonstandi meetod, mis tugineb vaid kõige elementaarsematele loogilistele reeglitele(kuhu ei kuulu “märk tau”).
Eelnevast:
– Meil ei ole absoluutselt mitte mingit alust, ehitamaks mõtte-mudeleid, mis tugineksid “tühjade inertsiaalsüsteemide” relatiivsele liikumisele – seejuures vaid “neid taustkehi kujutledes”, neis inertsiaalsüsteemides kui kujuteldavates Lõpmatustes, eitades nn. “Aktuaalsete Lõpmatuste” olemasolu.
Otstarbekuse kaalutlustel tuleb meil “leppida” niisiis mittetühjade Inertsiaalsüsteemidega, kui hulkadega, mida “mahutavad Aktuaalsed Lõpmatused” (mõttelises signaaliga mõõdetavas Ruumis).
Järeldusena:
– Me ei saa (ei või) arutleda mitte üksi “taustsüsteemidega”, vaid ka mitte üksi “taustsüsteeme esindavate taustkehadega” – vaid peame Määratlema: igas inertsiaalsüsteemis nii taustkeha A kui ka teine keha B, mis on omavahel paigal ja millede omavahelist kaugust r = AB me saame alati (mõtteliselt) mõõta meil olemasolevaq Signaaliga c, kui r = ct.
2.1. // ***)// Füüsikalis-entsüklopeedilise sõnaraamatu lk. 867.- 870.:
– Valguse peegeldumine ja murdumine kahe omavahel liikuva keskkonna lahutuspiiril.
– ***) lk. 869.
– Vaadelgem lihtsaimat näidet – valguse peegeldumist tühjuses liikuvalt peeglilt (Einstein, 1905). Sellisel juhul läbiv valguslaine puudub, esinevad vaid langevad ja peegelduvad lained (joon.1). …
Saadud seostest “asjakohaseim” on seos (8): w’= w(1 + v/c)/(1 – v/c),
mis saadakse laine kiirgamisel piki peegelpinna normaali.
# Esitatud katse pole vaid “mõtteline”, kuivõrd on saanud katselise kinnituse – kiirendites liikuvatelt osakestevoogudelt peegeldudes, samas kui pole lihtsalt kasutusse võetud – ebaefektiivsena (madala energiajuurdekasvu pärast).
2.2. ) prg. 11. Aja relatiivsus. ja prg. 27. Kellaparadoks. – apooria.
1) Aja relatiivsuse arutlus kasutab “peegeldusteisendust” (analoog nn. “Einsteini rongile”):
Valitakse “kell A” paigalolevana/inertsiaalsena “mõõta” teise “kella B” suhtes – “peeglini” ja tagasi, kuni peeglini A.
Arutlus (on identne ka kõigis ülikooliõpikuis), lk. 44 – 45.:
– Signaali liikumise aeg allikast peeglini oli eelmises inertsiaalsüsteemis t; uues inertsiaalsüsteemis peab /?/ ta avalduma kujul tf(v), kus f(v) on esialgu tundmatu funktsioon mõlema inertsiaalsüsteemi suhtelisest kiirusest v. Ei ole ju olemas ühtki teist suurust, millest see tegur võiks sõltuda. Niisamuti avaldub signaali tagasiliikumise aeg, mis eelmises inertsiaalsüsteemis oli samuti t, uues süsteemis kujul tf(-v), kus sama teguri argumendiks on -v, sest peegeldunud signaal liigub kiirusele v vastupidises suunasd. Edasi paneme tähele, et signaali liikumistee allikast peeglini on S(1)P ja peeglist tagasi allikani PS(2). Et mõlemas suunas on signaali kiirus c, ajad aga vastavalt tf(v) ja tf(-v), siis … seos (11.1)
Läbi seoste (11.2) ja (11.3) jõutakse seoseni (11.4): (1 – v/c)f(v) = (1 + v/c)f(-v).
Seejärel tehaksegi viga, mida korratakse (heuristilisena?) juba üle aastasaja (kuid mida EI JÄTKATA prg. 27.!):
– Lõpuks tuleb funktsiooni f(v) leidmiseks arvestada, et (11.5): f(-v)f(v) = 1.
Tõepoolest, f(v) on tegur, millega tuleb korrutada valgussignaali väljumise ja saabumise vahelist ajavahemikku, et saada samade sündmuste vaheline ajavahemik teises inertsiaalsüsteemis, mis liigub eelmise suhtes kiirusega v signaali vastassuunas. Kui aga pöördume tagasi endisesse inertsiaalsüsteemi, siis tuleb uuesti ajavahemikku korrutada, aga seekord teguriga f(-v), sest endine süsteem liigub teise suhtes küll sama kiirusega v, kuid vastupidises suunas. Ent endises süsteemis kehtib sama ajavahemiku väärtus, mis oli algul. Siit järeldubki, et korrutis f(-v)f(v) peab olema võrdne 1. …
Nüüd tuletame veel ühe valemi. Meil oli eespool edasi-tagasi kulgev valgussignaal. Ajavahemik liikumatust allikast signaali väljasaatmise ja tagasijõudmise vahel oli 2t. Tähistame selle t = 2t. (11.8)
Kui pikk on ajavahemik samade sündmuste vahel teises inertsiaalsüsteemis, mis liigub eelmisesuhtes kiirusega v (ehk teiste sõnadega, milles valgusallikas liigub selle kiirusegaq vastassuunas)? …
Lõpeks jõutaksegi (läbi intuitiivsete korrutamiste) seoseni (11.12), mille kirjutame nüüd kujule: t = kt, selleks et seostada seda “kellade paradoksiga prg. 27” *).
2) *):
– Seostest (11.12) ja täpselt samasest seosest (27.20) :
– Sellest valemist saabki alguse kellaparadoks.
– Arutletakse nõnda: kell B liigub mõlemas suunas ühtlaselt.. Järelikult aeglustub tema käik, võrreldes kella A käiguga (vt. prg.11), mistõttu tema näit peabki tagasisaabumisel olema väiksem kella A näidust. See on kooskõlas valemiga (27.20) ja mingit paradoksi mõttekäigus esialgu ei ole. Aga nagu juba selgitasime (prg.11), on kelle käigu aeglustumine ühtlase liikumise puhul relatiivne efekt: kella A seisusüsteemiskäib aeglasemalt kell B, ja vastupidi, kella B seisusüsteemis peab aeglasemalt käima kell A. Aga siis peaks valem (27.20) // t = kt //. See on vastuolus eelmise valemiga, kuigi mõlemad peaksid olema õiged. Saime, nagu näib, paradoksaalse tulemuse. …
Nii ongi eespool vaadeldud näites: kell A on inertsiaalne, kell B aga mitte. Seepärast on ka tulemus – valem (27.20) – absoluutne, s.o. inertsiaalsüsteemi valikust sõltumatu. Kellade taaskohtumisel peab mitteinertsiaalselt liikunud kell näitama vähem kui inertsiaalne kell.
//Selline “näilisus” – efemeersus (Hamilton Carter) – on kõrvaldatav mitte üksi intuitiivses arutluses “keskmistatud funktsiooni k” kasutamisega peegelteisenduses, milles “ruumiorientatsiooni muutudega arvutatakse” – niikui Boole’i algebras, kuid: loetakse tulemus ikka “Absoluutseks”?! Seetõttu esitangi järgnevas “mõttemudeli”, milles arutlen faktilise einsteini peegelkatse juures – muutmata ruumiorientatsiooni, kuid fikseerides alati valguslaine/paketi “teisenenud kuju pärast põrget w’= kw”.//
3.1. ***) lk. 869. Einsteini peeglikatse, 1905, tõendatuna.
Tarvitseb meil vaid tähelepanelikumalt vaadelda joonist 1. – saame aru:
miks (?) ei ühendanud (olgu või kompileerinud!) Einstein “ise” oma “peegeldusteisendust” – Lorentz-teisendusega?
//Näiteks kujul: f(E) = F(L(x – vt); y; z); kujule: kf(E) = f(E) = F((x – vt); ky; kz).//
*) esitab Paul Kard oma kriteeriumi, mida saab kirjutada kujul:
f(ct) = ct(1 – (v/c)cosA); f(ct) = k(ct);
NB! Kolmnurk: (ct; vt; k(ct)) – näitab, et joonis 1. on lahtiseletatav kui:
– Alates mingist kiirusest v, millega liigub peegelpind oma tasandil, hakkab see peegel saatma valguskiiri “tagasi” oma normaali mööda, sõltumatult valguskiire suunast; peegelpinna (või selle pinnal!) liikumise kiirus v avaldub “punanihkena” – peegeldunud footoni/kvandi energeetilises ja lainetasandis: w’= kw.
Kooli alguseks, matemaatika ülesanne aastaist 1905.
Kahe jaama vahe olgu AB = ut.
Väljugu jaamadest rongid A, kiirusel u; rong B kiirusel v.
Küsime:
Kui kaugel jaamast A kohtuvad rongid: AB = 0?
Galilei teisendus joonel: x’= x – vt;
Meil: x = ut; f(ut) = ut(1 – v/u);
“Sündmuste-vaheline geomeetria” vaatleb pöördfunktsioone:
g(ut) = ut/(1 – v/u).
//# Miks me arutleme (vääralt!) “vastandteisendustega”? – saades Lorentz-teisendused?//
Tõnu: veebiruum 
You must be logged in to post a comment.