Teadustöö raskustega tulevad noored kergelt kaasa, sest see on loominguline tegevus.
Halvem on, kui nad midagi tõepoolest pädevat saavutama peaks: koheselt rakendub “akadeemiline ringkaitse” – millest tavainimene essugi ei tea.
Toon “lihtsaima” näite, millega tegelesin, kui olin veel noor – kuid mis pandi “ametkondlikuks”, niipea kui asja sisust aru saama hakati:
Galilei teisenduse lihtsus x`= x – vt; avaldub ruumis R(ct); kui x`= f(x) = f(ct) = ct(1 – v/c);
Selle pöördteisendus k = 1/f; – avaldab sündmuste-vahelised dimensioonid:
x* = g(x) = G(ct) = ct/(1 – v/c);
Meeleheide? Oh, ei! Kaugelt kõrgemas eneseteadvuses VAATLUS – kas, kes ja millal – taasavastab selle, sest see ON otstarbekaim, lihtsaim ja seega tõesem, kui piirangutega (ruutjuur-avaldis nimetajas!?) Lorentz-teisendused.
Oma teadustööd alustades ei oska noorteadlased ehk aimata, et teadustöö võib vahel olla frustreeriv ja raske. Aga just nii ta on: perioodid, kus oodatud tulemusi ei tule, kus miski ei tööta ja kus meeleheide vallutab meele, kuuluvad teaduse juurde, nad on osa teaduse tegemisest. Maailmatuntud süsteemibioloog Uri Alon arvab, et me peaksime sellest teaduse subjektiivsest ja emotsionaalsest poolest rohkem rääkima, sest subjektiivne segadus ja meeleheide ei ole midagi, mida peljata, vaid käivad hea teadusega alati kaasas.
