1. Leibnitzist, Zenonist ja Ruumi kontiinumist.
Lapselikult vahva, kuis Ruumi kontiinum-võimsus võib siduda “materialistist Leibnitzi” – läbi Zenoni apooriate – Absoluutse Ruumi pidevusele, koos võimalusega mahutada Ruumi erinevad mittetühjad inertsiaalsüsteemid; ja kõik olemasolev, alates hüpoteetilistest (virtuaalsetest) osistest, millest võime luua mistahes elementaarosakese mudeli, – kuni hiidgalaktika-parvedeni suhteliselt liikumatus kärgstruktuuris.
Leibnitzi lihtne arutlus “poolitab” mistahes materiaalse (taust)keha, viies sellise poolituse – absurdini: kuivõrd tilluke saab olla (veel) materiaalne osake?! Zenoni arutlus on vastupidine: poolitades liikuva keha trajektoori lõpmatuseni, jõuame tulemuseni, milles liikumist lihtsalt ei saagi olemas olla?! nonsenss!
Ja eelnevast on suisa piltlik vastus Newtoni (näiliselt retoorilisele?!) küsimusele: milleks siiski ta pidas vajalikuks postuleerida Absoluutse Ruumi olemasolu?!
2. Mittetühjade hulkade “mahutamisest” Ruumi.
Absoluutne Ruum on iseendast selline matemaatiline objekt, millega me ei oska ega tahagi midagi ette võtta. Primaarsena kujutleme vaid ette, et võime sellesse ruumi “paigutada” (“paigutuda”) mistahes kohta mingi Vaatleja, kellel on “võime” selles Ruumis arutleda: määratleda selle Ruumi orientatsioon; dimensioonid, koos juba orienteeritud Cartesiuse ristkoordinaadistikuga; vaadelda/mõõta selles ruumis liikuvaid kehi ja nende kiirust … .
Selliselt postuleeritud Absoluutne Ruum – on nö. aegruumiliselt pidev, võimaldades “mahutada” endasse kõik olemasolev; ja liikumine selles on “mõõdetav” nn. mõttelise “jäljega”, milleks loetakse olevat suuteline jätma Ruum, kui selles liigub mingi keha /analoogia lennukite “sabale taevas” – on ilmne ja sihituslik!/
3. Relatiivsetest “aktuaalsetest” ruumidest Absoluutses Ruumis.
Et arutleda Makromaailmas, tuleks meil määratleda (anda sisu!) nn. aktuaalsele lõpmatusele – Ruumile, “mis meid huvitab” ehk milles me saame ruumivahemikke mõõta, meile kättesaadava signaaliga. Käesoleval ajal on selleks signaaliks valitud valgussignaal (vm. el-magnetkiirgus) kiirusel c, nii et “aktuaalseks” saab lugeda ca` 14 miljardi valgusaasta-pikkust kaugust – Meist, kui Vaatlejast. Tõsi, see “viib meid tagasi” nö. geotsentrilisse maailmapilti (arutluse otstarbekast lihtsustamisest!), sest heliotsentrilist relatiivset ruumi me saame küll arvutada, kuid Meie/Vaatlejana – on arukam.
On ilmne, et “meie” all võib tinglikult vaadelda Maad, soovi korral füüsikuid, kes mõõdavad Ruumi. Tinglikult võime ju ka vaadelda mistahes makro-liikumist: sirgjoonelisena, mistahes arvestuslikus ajahetkes, eraldi võetuna. Sellises Ruumis saame eraldi vaadelda nn. inertsiaalsüsteeme: omavahel liikumatuid olemasolevaid kehi, koos “neid hõlmava” aktuaalse lõpmatu ruumiga – näiteks Maa suhtes (praktiliselt) liikumatute kehade koguhulka. Kosmilisest vaatevinklist on meil selline “piiritletus” võimalik: “alates teatud vahemaadest” ( näiteks meie Galaktikast), mil (veel) ei avalda mõju nn. Hubble`i punanihe – kuni sellise punanihke “määravuseni”. Mida selline (lapsik?) määratlus sisuliselt tähendab?
Hetkkiiruste kokkuleppelisuses tähendab see, et me vaatleme nö. Maa “omaliikumist” – koos Galaktikaga, kui “paigalseisu”. Mõõdetavad on vaid “lähedased” liikumised, nagu Kuu ja teiste taevakehade liikumised – mõõdetavaina nn. Doppleri pikiefekti kaudu: eemaldumine annab (esimeses astmes) punanihke. “Eemaldumisel” (vaatluste avardumisel) – suureneb see ruumi aktuaalsus – ja “Maa kaasa-haaramine komplekssesse liikumisse” koos teiste galaktikaparvedega. Viimane liikumine on ilmselt “kiirem”, nii et määravaks muutubki Maa hetkkiirusest mõõdetav (Doppleri ristefektina, kui teist järku suurusega!) Hubble`i punanihe – see on võrdeline kaugusega Maast.
……………. Jätkan mõni teine kord!
Tõnu: veebiruum 