Liikumisest (järg 4)

13.07.2008 – 15.07.2008 TONU 0.4.
MOTISKLUSED
01. Relatiivsed ruumid ja vaatleja umbrus.
Määratlenud relatiivsed ruumid R(u) kui vaatleja “umbrus”, vaatlejat V huvitavas ulatuvuses tema kasutuses oleva signaali kiirusega u vörreldavate liikumiste kirjeldamisel, – saame vaadelda juba ruume, mis “vaatlevad” Meid, teatud sfäärilisel konkreetsel kaugusel Meist. Mida suurem on sellise sfääri raadius, seda kauem aega läheks sfääril asuvate “vaatlejate” poolt Meie asukoha ja oleku määramine (näiteks) valgussignaaliga. Selliste sfääride reaalset eksistentsi kinnitab öine tähistaevas.
Tuginedes valiku aksioomile vöime kinnitada, et iga Meie poolt nähtav valgusallikas taevas – on olemasolev ja juba väljakujunenud vastastikustes suhetes Meiega. Sellist stabiilset suhet ei saa vaadelda kaasaegses arusaamas nö. lähimöju printsiibist lähtuvalt,millekohaselt ukski möju ega olek ei saa levida kiiremini kui valgus ning selle möju levik vajab möju kandjat, vastavalt siis ka oleku kohta informatsiooni edastajat.
Kaugmöju printsiip, mille olemasolu vajadust röhutas ka juba Newton, vöimaldab vaadelda mistahes olemasolevat objekti kehana tema umbruses kui taustsusteemis, milles tal on oma kindel “väärtus” (olulisus massi möödult; aktiivsus kiirgajana; jms.) ning oma kindel liikumisolek selles taustsusteemis, – kui väljakujunenud suhteid/vastavusi relatiivses ruumis.
Kaugmöju printsiibi kohaselt oleks Meie liikumisoleku muutus silmapilkselt täheldatav nimelt Hubble` konstandi muutuses, millesse on kodeeritud juba Meie omaliikumise hetkkiirus umbruse R(c) suhtes, kusjuures vastavalt liikumisteisendustele: säilib see nn. astronoomilise punanihke proportsionaalsus, söltuvalt “umbruse ulatuvusest”.
Samaselt on ju määratud ruumis R(c) ka Maa “olulisus vaatlejana”, signaali c ristliikumisele, ning Maa trajektoori määramatus (laialimääritus?) umbruse jaoks, vördeliselt R(c) ulatuvusega.
02. Umbruse R(c) poolt vaadeldav Maa, kui “aeglane elektron” laboris.
Maal on köik monaadi tunnused – kui iseseisva iseareneva susteemi algne vähim osake, kas vaadelda seda siis koos päikesesusteemiga vöi eraldi lähenditena selle sihituses.
Sellisena vöib Maad vörreldagi “aeglase” elektroniga (mitte valguslähedaste kiirusteni viidutega, kuid sellega vörreldavatega), millel on oma kindel hetkkiirus ja pöördimpulss koos magnetväljaga.
100 aastat tagasi esitatud teoorias (mitte vaid hupoteesis !) vaatles A.J.Freznel konkreetseid dunaamikaseadusi ja näitas, et liikumise kiirus absoluutses ruumis AR kompenseeritakse, nii et selle kiiruse poolt esilekutsutud efektid ei näita seda liikumist.
H.Lorentz ja H.Poincare` , tunnistades eelnevat nn. Lorentz-teisendustega, loovad elektroni mudeli, millekohaselt nad tölgendavad efektide puudumist liikumisel “elektroni kokkusurutavusena eetri alalise röhu poolt” .
Taoline tölgendus on vastuoluline – ja seetöttu eksitav : Lorentz-teisendused luhendavad pikkusi ja pikendavad ajavahemikke vastavalt kiirusele v aegruumis R(c) (Lorentz-kontraktsioon ja aja dilatatsioon !) , “elektroni kokkusurutavus” aga nöuab lisaks ruumi R(c) ristsuunalist homoteetsust ?! – vähemalt uks neist nöudeist on tarbetu !
03. TONU leiab, et tarbetud on nii aja dilatatsioon kui ka pikkuste Lorentz-kontraktsioon, sest liikumise ristsihiline homoteetsus kompenseerib efektid ruumiliikumisel JA surub kokku elektroni. Tösi, homoteetsustegur “epsilon” on esitatud ruutjuure-märgina, nii et ruumimöötmed y ja z muutuvad söltuvalt vaatlejast kas siis “kokkusurutuiks” vöi “avardunuiks”.
TONU leiab, et liikumise kompenseerituse selgituseks nii absoluutses ruumis AR kui ka relatiivsetes ruumides R(u) – on tarvilik ja piisav “ainult” ruumi kiirusega ristsuunaline homoteetsus , seega koordinaatide y ja z “luhenemine”.
TONU leiab, et absoluutses ruumis AR, kui seda vaadelda neljadimensionaalse aegruumina, on vöimalikud (ja arvutuslikult samaväärsed) nii Lorentz-teisendused kui ka Ruumiteisendused relatiivsete ruumide R(u) vahel ; mölemad vastavused “mahuvad” Poincare` teisenduste ruhma, milles neljas dimensioon x(0) väärtustub kui “sundmustevahelise intervalli” ( seega: olemasolevatel kehadel toimuvate selliste protsessijadade ruumiline vahemaa, mis on omavahel seotud signaaliga ).
TONU eelistab: jääda ruumiteisendustega R eukleidilisse absoluutsesse ruumi AR , mitte aga arutleda pseudoeukleidilises ruumis L(R), mis on ruumihomoteetne (köigi kolme dimensiooniga) eelnevaga, homoteetsusteguriga L ( kui nn. Lorentz-faktoriga ).
04. Eelistuse intuitiivne arutlus.
Mötisklema paneb nimelt 1905. aasta, mil darvinistlik pseudovaimsus viis eugeenikaliikumises – nii Lenini`ni, kes hävitas demokraatliku Venemaa, kui ka Einsteinini, kes “lihtsa patendiametnikuna” suutis moonutada loodud liikumisteooria ja seisata vaimsuse arengu. Nii “geniaalne Lenin” kui ka “geniaalne heuristiline Einstein” – on vördselt fiktsioonina tökestanud inimkonna, kui iseareneva susteemi, arengut, ning uletavad tavapärase lubatud entroopia taseme, mistöttu on teatud möttes öigustatud nende käsitlemine “revolutsioonilisena”. Ambitsioonikas keskpärasus – hoidku Jumal meid nende eest ! – töepoolest siis juba heuristiliselt !
TONU eelistab oma eriala tundvaid mötlejaid, olgu need siis Marx vöi Trotski, Newton vöi Poincare`, kuid mitte mingil juhul Lenin, Einstein vöi Gustav Naan !
Eelistuse kaalutlusel on määrav roll teleoloogilisel vaagimisel JA otstarbekuse hindamisel.
Poincare` esitatud elektroni mudel käitub liikumisel “kokkusurutuna” ning “tunnistab elektronide elektrodunaamika Lorentz-varianti” – kompenseerimaks nö. omaliikumist absoluutses ruumis. Ruumiteisendused relatiivsetes ruumides R(u) – kuuluvad nn. Poincare` teisenduste ruhma, Lorentz-teisendused sinna “ei mahu”.
20.01.2009