Kui kaua tahaksin elada, veel

Kui kaua tahaksin elada, veel ?
Arvamus
Saan sel aastal niisiis juba 70-seks. Ja eks meid, “kuuekümnendaid”, ole ehk veel nii mõnigi järele jäänud. Lahkunuidki palju. Olekski vast hea, tagasivaatena, mõlgutada: kas on ikka tehtud siin kõik, mis olnud võimalik, või peaks veel jätkama, või milleks?

60-ndate sigri-migrist.

Kümnendivahetusel olin lõpetanud keska ja tahtsin omandada kõrgharidust. Kas olekski mul olnud mingi muu valik? Oleks küll, nagu selgus hilisemast, kuid eks olukorrad ja asjaolud panevad siin elus ju ise kõik paika. Kodu lähedus meelitas mu TPI-sse, kuid järgmiseks suveks olin täielikult pettunud: minus ei olnud “asjastatud reaalteadustest” huvi. Teadusraamatukogus oli aga paljutki. Nõnna siis kolisingi TRÜ-sse – otse sinna “teadusse”. Paraku ka see lõppes pea: algas “Kuuba kriis”. Mekkinult aga juba loogikate ranget ilu – jäigi see mulle külge, vahel endki üllatades. Ja nimelt “nende”, sest ainult deduktiivses arutluses tekkisid üpris tihtigi vastuolud – reaalsuses. Juba ainuüksi see “dialektiline meetod: eituse eitus kui jaatus?!” – pani muigvele. Loomulikult, naerda ei tohtinud! Kas või kuidas “läksid minust mööda” need tormilised aastad, ei mäletagi nagu õieti. Ehk oli asi 3 aastas kroonus, mille veetsin Siguldas. Tagantjärele mõeldes: ilus oli ju sealgi. Oleks olnud igavalt kurnavgi, kui poleks olnud teatrit, raamatuid, ja Siguldat ennast, koos lätlastega.

Tollasesse sigri-migrisse mahtus ju nii mõndagi: esimene suudlus, armumine, lahkuminek ja abiellumine… . Esimene laps ja mänglevalt valitud (mistahes) töökohad. Väike naps ja vahel ka tants – kellel siis aegagi jäi, süüvimaks mingisse poliitikasse, kuigi, jah, teadlik ma sest olin.

80-ndad.

Teine abielu, veel kaks last ja rabelemine – kuni maandusimegi hubaselt katlamaja personaliks. Rahulik elu, koos rohke lahja õllega ja juba süsteemse lugemusega. Kriminullid? Jah, ka neid oli rohkesti, eriti kui lisasin neile venekeelse repertuaari. Välja hakkas kujunema maailmavaateline hoiak, mis mul siiani üpris “teaduslik”, ja seega rabe, kippus olema. Tõuke andis prof. Ed. Tennmanni “Hinge surematus”, nii et kõigile selgem saaks: teleoloogiline “personalism”. Selle rakendamine matemaatilisse arutlusse – andis ka uue tõuke füüsikalisse liikumise kirjeldamis-katsetesse, mida tollal (õnneks või õnnetuseks?) keegi tunnustada ei tahtnud. Õnneks, sest see mudel oli veel liig toores.

90-ndate poliitikast.

Siiani poliitiliselt nö. olesklev vaikelu muutus radikaalselt, andes pöördena üpris aktiivse eestlase, koos kooperatiivi asutamisega ja RR aktivistina. Vaevalt et nüüd otse isikuliselt minust midagi “maha jäi”, kuid osalemine oli see siiski.

Sajandite-vahetuse elegantne ilu.

Eesti Vabariigi sünd, raha, “halb eluiga” – ja raskusi kui palju: incl. lapselapsed! Pojast pole mul midagi: tema juba endale lapsi koormaks pole võtnud. (Tarkus või lollus? – mine võta sa nüüd kinni?!) Kahest tütrest on aga saanud 17 lapselast (!?). Kuidas see nüüd küll asjakohane on, ei tea, ehk ei olegi.

Vaimne kokkuvõte.

Aktuaalsuses olen nüüdseks haaratud “ühitamatute ühildamisega”: pärast Ed.Tennmanni – püüetega viia see maailmavaade liikumise mudelisse; pärast Peter Watsoni “Kohutav ilu. 20.sajandi intellektuaalne ajalugu.” – olen ikka ja jälle püüdnud teadvustada (kellele?) eugeenika-liikumise jäledust ning olen jäägitult pühendunud SELLE likvideerimis-katsetesse; kas või kuidas see mul õnnestub, ei oska öelda, sest tõepoolest: allutatuna 50-aastasesse hirmu-unenäkku, põeb kaasaegne Eesti ühiskond seda paranoilist Kopenhaageni sündroomi rõemsalt edasi – kartes ja kahtlustades – või siis “eugeenikast mööda-vaadates”, leppides lootusega, et “äkki mind see ei taba”?! Tabab kindlasti! – kui sa pole hakanud “üheks neist endist”! – võimupiruka tükikesse klammerdunud isendiks.

Kas OLEKS VAJA edasi elada?

Eelnevast ei ütlekski nii selgelt, et mu elu nii väga “vajalik” oleks?! Kuid olen veendunud: ka vähestest on abi, ka ainult ühest! Ja ega ma enne koolegi, kui selle ÜHE LEIAN. “Liikumis-mudel” areneb minutagi: olen seda täheldanud Fortes, milles nii mõnigi “uus” vaatevinkel – meenutab nii armsalt seda 1905-nda aasta “elektroni kinemaatikateooriat”, koos “rahunenud, ilma Suurte Paukudeta” statsionaarset Maailmapilti. Suisa tobedalt tore, et seda kinnitab viimaste aegade kvant-teooriagi!?

“Aeg antud elada, aeg antud surra” – hemingveilikus aktuaalsuses.

Loodolendina tean: minu elu ei pikenda (lühendab ehk küll!) mingi minu isiksuslik soovunelm või tegevuski. Küll aga tajun, et vaimses kooskõlas elu – kestab otstarbekohasusega seotult täpselt parajuse kestvusega. SEDA SOOVIN KÕIGILE!

Paradoksaalselt sobitub eelnevasse mul lapsepõlvest pähejäänud Ostrovski tees: “Zitj nado tak, schtobõ ne-bõlo-b boljno za bestseljno prozchitõje godõ…”!

Advertisements

Leppigem harimatusega,. kui see on objektiivne!

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s